NÄITUSEELAMUS | Uus aeg vajab uusi inimesi, aga siiski – austagem vanureid!

Maarjamäe lossis on nn sündmusnäitus “Vali parem minevik!” – viis päeva 1992. aastast. Tuleb välja, et toona tehti kõige radikaalsemaid muutusi demokraatliku Eesti ajaloos.

Näitus ”Vali parem minevik!”

Eesti esimene sündmusnäitus viiest päevast 1992. aastal.

Kuraatorid: Tõnis Leht ja Erik Moora.

Ekskursioonide stsenaarium: Eero Epner.

Lavastus: Ain Mäeots.

Näituse graafiline kujundus: Velvet.

Asukoht: Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss.

Avatud kuni 2. juunini.

Vaatan ühe näitusetoa seinal 1992. aastal riigikokku pääsenud isikute nimesid ja pilte. Ning mis ma näen: nimekaim Heiki Raudla on Isamaa ridades saanud parlamenti, kui oli 43aastane. Olen praegu täpselt sama vana, aga pole mõelnudki riigikokku kandideerida.

Arvan, et oleme nimekaimuga mõlemad “uue aja inimesed”, kuigi vanusevahe on 27 aastat. Või “praegused” – kuidas keegi ütleb –, igal juhul mitte “endised”, keda märgitakse ära teatud sorti lilledega. Näitusele sisenedes, ekskursiooni algul, jagab giid poolele grupist kätte punased nelgid ja selgitab, et see lill sümboliseerib “endisi”.

Ma ei torma lille haarama ja mängin kaasa ajaloolise tõega. 1992. aastal, kuhu näitus meid viib, oli mul veel üks klass gümnaasiumis käimist ees. Nii et vanuse mõttes pole ma kindlasti “endine” ega teadnud toona ka punaste nelkide maagiast midagi. Nende tähendus sai mulle selgemaks aastaid hiljem.

Kes mäletab Eesti krooni?

Viis päeva 1992. aastast – missivalimine, rahareform, Rock Summer ning riigikogu ja presidendi valimised. Tuleb välja, et 1992. aastal tehti kõige radikaalsemaid muutusi demokraatliku Eesti ajaloos.

Tagantjärele mõeldes oli see minu jaoks üsna ebaromantiline aeg – laulev revolutsioon, rahvuslik ärkamine ja võitlus intritega olid hääbunud ning algas nii-öelda vundamendi ladumise aeg, millega tegelikult kaasnes üksjagu lammutamist ja ehitusprügi. Noorele inimesele väga vastuoluline aeg.

Giid jagab meile kätte pataka rublasid. Sündmus viib 1992. aasta juuni rahareformi päeva, kui rublad tuli kroonideks vahetada. 1500 rubla vastu sai 150 krooni. Seda päeva ma mäletan, aga raha käisid vanemad vahetamas. Pärast läksime Ameerika külalisega vabaõhumuuseumisse, kus pilet maksis neli krooni. Vanemad kurtsid, et rublaajal see nii kallis ei olnud, 40 rubla!

Giid mainib, et üht, hiljem käibel olnud Eesti krooni pangatähte tol ajal ei vahetatud, seda lihtsal põhjusel – see tuli hiljem. Kes mäletab?

Üks noormees külastajate rühmast, kes on sama pikk kui mina, aga 13aastane, teatab, et tema ei mäleta, ta ei mäleta üldse enam neid krooniseid rahatähti … Tõsi, 2011. aastal tuli Eestis käibele euro ja kätte on jõudnud see aeg, kui kroonid on osa meie kirevast ajaloost. Aeg sööstab nagu lendav pistrik.

Parsaga kampaaniat tegema

Rahavahetusleti kõrval ripub 1992. aasta juulis toimunud Rock Summeri plakat, “Inde­pendence Fest”. Giid ütleb, et paljudel eestlastel kadusid seal kohe viimasedki kroonid ja mängib telerist katkendi Dr. Albani esinemisest. Ise käsin Rock Sum­meril aasta varem ja mäletan, kuidas Jethro Tulli lauljat veepudeliga visati. 1992. esinejad olid minu meelest rokist väga kaugel. Freddie Mercury oli lahkunud meie seast 1991. aasta lõpus ja Kurt Cobain oli veel elavate kirjas. Show Must Go On!

Ühe näituseruumi keskele taritud Isamaa roojakarva kampaaniabuss on ostetud omal ajal Soomest. Mäletan, et selliseid Forde toodi tol ajal Eestis­se hulgaliselt, nagu Datsun Cherrysidki. Mul oli samal aastal Pelgulinna haiglas palatikaaslane, 20ndates elumees, kellel oli haigla parklas samasugune. Ta käis seda aeg-ajalt uinakute vahel käivitamas.

Endalegi üllatuseks tuleb meelde, et Rahvarinde valimisliidu presidendikandidaat oli Rein Taagepera, kes oli tulnud Ameerikast ja rääkis cool'i aktsendiga.

Parteide ja valimisliitude nimed ning koosseisud on põnevad – ette tuleb tuttavaid nimesid huvitavate ühenduste ridades. Roheliste seas kandideerivad hilisema tuntud rohepoliitiku kõrval näiteks Mart Helme ja Einar Laigna. Kunagine telemees Harri Kingo kandideerib valmisliidus Halastus. On ka Loodusseaduse Partei – huvitav, kas see on Elurikkuse Erakonna eelkäija?

Aga kandidaatide sõnum on umbes selline mis praegugi: me pole poliitikud, vaid tavalised inimesed, nagu sina! Ja need loosungid, millest mõni on ehk aktuaalne praegugi: “Arstiabi vajab riigiabi!”, “Miinimumpalk ja alimendid maksuvabaks” või siis igikestvad nagu “Austagem vanureid!” ja “Uus aeg vajab uusi inimesi!”. Aga sellised nagu “Talu on eestlasele elamise viis” ja “Telefon igasse tallu!” annavad rohkem tõlgendamisruumi. Nüüd räägitakse lairiba-internetiühendusest maale.

Ameerika president

Endalegi üllatuseks tuleb meelde, et Rahvarinde valimisliidu presidendikandidaat oli Rein Taagepera, kes oli tulnud Ameerikast ja rääkis cool’i aktsendiga. Nüüd tundub Taa­gepera ja Rahvarinde seos veider, sest seda poliitilist jõudu on seostatud ikka ennekõike Edgar Savisaarega.

1992. aasta presidendivalimised olid Eesti taasiseseisvumise järel ainsad, kus toimus rahvahääletus. Kuna tol ajal majutasime kodus üht Ameerika rahukorpuslast, ja üldse on mulle Ameerika alati olnud südamelähedane, siis tahtsin väga, et Taageperast oleks saanud Eesti Vabariigi president. Ma ise siis veel valida ei saanud, aga vanemad veensin ära. Nii et väikest viisi olen ikka poliitikaga tegelnud.