Noor ja andekas lavastaja Helen Rekkor – nagu kuulikindel naine
Värske Ants Lauteri lavastajapreemia laureaat Helen Rekkor tundub ühtaegu ratsionaalne ja tundlik, tugev ja haavatav. Aga kes ta siis tegelikult on?
Hiljuti trehvasin Helen Rekkorit Saksamaal Annabergis, kus ta vana lossi saalis väliseestlaste jaoks Piret Jaaksi näidendi “Öökuninganna” (Karlova Teater) tööle pani. Tekkis huvi selle noore lavastaja suhtes, otsisin ta Tartus uuesti üles.
Istume Tartus Kastanimaja palkonil. Läheme sina peale. Heleni hapraid käsi ehivad kaks Madridi turult ostetud sõrmust. “Öökullisõrmus on meeldetuletus olla alati tark,” selgitab ta.
Helen on pärit Raplamaalt. Ütleb, et sattus kuueaastaselt telekast Kalju Komissarovi lavastatud “Oklahoma” muusikali vaatama ning sellest hetkest otsustas ka ise hakata teatrit tegema. Hakkaski. Tema tee on olnud käänuline ja käinud üles-alla.
* * *
Helen, kas su onu Jaan Rekkor õpetussõnu ikka jagab?
Pole tegelikut juba kaks aastat olnud aega talle näole anda, kuigi mulle tema juures väga meeldib. Peangi külla minema.
Kuidas lapsepõlvekodus elu käis?
Suurt midagi polnud teha. Lugesin raamatukogu kuivaks. Kirjutasin novellikesi ja maakonnalehe noortelisas artikleid. Mängisin algkoolis “Mõmmi ja aabitsa” Rebase-Reinu. Sealt on ka esimene lavastamisimpulss. Õpetaja juhendas hundipoisse. Ja mul oli: “Ou-ou-ou, nii ei saa, hundiloogika on teine!” Neljateistkümneselt mängisin harrastusteatris Eduard Vilde “Kippari unerohus” Maarjat, mille eest sain maakonna festivalil parima naisosatäitja preemia.
Mängisid tüdrukut, kes mehe mürgitab...
Jah.
Harrastusteater sind ära ei ...?
... rikkunud? Usun, et külateatrit pidi minust ehk esimesel kooliaastal välja juurima küll. Koma (Kalju Komissarov) ütles, et mul on nii väljendusrikas nägu ja silmad, pean lihtsalt õigesti mõtlema, et oleksin loetav ja tõene, midagi näidata pole vaja.
Komissarov võis olla järsu ütlemisega. Sul nutta ei tulnud?
Nii ja naa. Algul tema robustne laad muidugi šokeeris. Aga ta võis olla ka eesli kannatusega oma õpilaste suhtes.
Mida sa näitlejana Viljandi Kultuuriakadeemias tegid?
Minu saatuseks oli mängida represseerituid. Tumma Kattrinit, kes sõelapõhjaks lastakse; väikest Rosettat, kes kaevu upub; leedi Macduffi, kes surnuks pussitatakse; Hedvigit, kes end maha laseb. Millegipärast valivad lavastajad mind sellistesse rollidesse. Ühes BFMi magistritöös Snegurotškat, kes teatavasti sulab ära.
Ja nüüd sain rollipakkumise Tuglase Popile, kes ka teadupoolest lõpus õhku lendab.
Kas võtab mänguisu ära?
Oh, ei tea. (Helen jääb mõttesse.) Sõnatud rollid. Kattrin. Rosetta. Snegurotška. Popi. Rasked rollid.
Midagi ikkagi on, mis paneb lavastajaid sulle selliseid rolle andma?
“Popi ja Huhuu” lavastaja Kati Kivitar ütles, et mulle on lihtne kaasa tunda. Ja silm on väljendusrikas. Sõnu polegi vaja.
Haprus ja haavatavus välimuses, mis on petlik. Sa oled ju tugev.
Nojaa. Ja pigem mängiksin filmis. Meelsasti pauernaisi, mitte selliseid, kes lõpuks ära killitakse.
Palgamõrvar võiks sulle sobida küll. Aga oled Viljandi Kultuuriakadeemias ka lavastaja eriala lõpetanud. Millest su lavastajaimpulsid koolis?
Koma tegi vanema kursaga Ugalas “Tõrksa taltsutust”. Istusin saalis ja ütlesin korraga: “Kas nii ei saaks stseeni paremaks teha...” Ja Koma: “Tõuse püsti ja ütle!” Sai tõesti parem.
Järgmisel aastal tegin kursakaaslastega stseeni lavastusest “Tramm nimega Iha”. Koma vaatas: “Kes teil proovis abiks käis, kas Raudsepp või Tepandi või kes?” Keegi ei käinud, ise tegime. Sai vist hea.
Neljanda aasta algul olid üld-ained tehtud ja diplomilavastuse proovid pidid algama alles talvel. Kursakaaslased vaatasid minu poole, et noh, Helen, tahad ju lavastada, hakkame siis proovi tegema.
Kui Koma peaproovidesse kutsusin, lõi ta käed puusa: “See läheb nüüd teie diplomilavastuseks, ja Helen, sina peaks tulema lavastajaks õppima.”
Mida sa oma lavastajaõppe ajal lavastasid?
Teatri- ja muusikamuuseumis lühivormid Wuolijoest, Altermannist, Pinnast, Reiman-nist – Eesti kultuuritegelaste elulood on nii lahedad! Vargamäel “Tõe–Õiguse” laste- ja noorteliine, Ugalas kaasaegse “Nora” ... Kuressaares Švartsi “Draakoni” ja diplomilavastusena omadramaturgilise “Theised” Tartu Uues Teatris.
Nüüd teed tihtipeale algselt improviseeritud lugusid.
Diplomilavastuseks lugesin palju Skandinaavia kaasaegset naisdramaturgiat. Aga ei kõnetanud. Skandinaavia oli tol hetkel oma heaoluühiskonna problemaatikaga Eestist niivõrd ees. Mõistsin, et dramaturgia tuleb ise luua. Sihti-suunda adusin, metoodikat polnud. Tuli leiutada. Valisin usaldatavad kaaslased. Kirjutasime valusad teemad lahti. Improviseerisime. Ning õeke universum – nagu ta viimasel ajal teeb – saatis mulle loo ja struktuuri.
Pärast kooli läksid Austraa-liasse. Seal sul ju polnudki plaanis loomet teha, kangutasid põllul kopaga kive, aga ikka maandusid teatrisse.
Ei olnud plaanis. Aga läks ikka nii, et ühes lühifilmis tegin väikese peaosa, Moskva kinoinstituudi tudeng filmis Melbourne’is oma lõputöö. Samuti mängisin Austraalia artisti Kimbra muusikavideos ning olin dramaturgiks, helikujundajaks ja lavastaja assistendiks ka kahe lavastuse juures.
Räägi palun oma uutest töödest.
Kõigepealt taasetendub Võrumaal Urvastes teatriühenduse Misanzen (Helen on Misanzeni kunstiline juht – P. S.) maagilise realismi võtmestikus lavastus armastatud kunstniku Edgar Valteri elust ja loomingust “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu”.
Edgar Valter oli hämmastava elusaatusega inimene – looming oli ääretult helge, elu aga traagiline. Lavastus sai eelmisel aastal tohutult positiivset tagasisidet nii kriitikutelt kui publikult, nõnda et ootan väga, et seda taas inimestega jagada!
Uuel hooajal tuleb ka kolm uuslavastust, esimene neist nukuteatris. Nuku on mu ideaal, saan nõrkemiseni visuaalteatrit teha. Ja näitlejad on harjunud väljakutsetega. Lugu saab olema veealusest mütoloogiast, Piret Jaaksi sulest.
Teine uuslavastus etendub VAT-teatris, teemaks – vägistamisuinutid ja sellega seonduv problemaatika. Õõvastavalt palju olen kuulnud lugusid sellest, kuis minnakse sõpradega välja ja ärgatakse kuskil võõras kohas ...
... vägistatuna?
Jah. Kuulsin ka hiljuti üht erakordselt vastikut lugu. Noor naine ärkas võõras kohas. Läks politseisse. “Minge günekoloogi juurde, võtke tõend,” öeldi seal. Leiti, et on. Jah, olnud karm vahekord, aga noh – noored viimasel ajal nii teevadki. Asi jäi soiku. Sõbranna pakkus, et võiks siis sotsiaalmeedias olukorda lahata, aga ohver ei julgenud. Mõistetav ka.
Hea oleks saada ka teise poole vaatepunkt... Tüübi, kes droogi andis ja vägistas – üksi või koos sõpradega.
Jah, kuna see inimene on teada, siis töötangi selles suunas, et võiksin temaga kas või anonüümselt suhelda. Saadame peatselt välja ka pressiteate, et koguda sarnaseid lugusid. Strukturaalselt tuleb see puslenarratiivne mitteli-neaarne lugu, mille kirjutab kokku Mihkel Seeder.
Ja kolmas töö?
Minu kummardus Eesti üksikemadele. Umbes aasta tagasi öeldi välja seisukoht, et aasta emaks ei sobi kandideerima üksikemad. XXI sajandil! See on nii uskumatult jabur. Suurema osa eesti rahvast on üles kasvatanud üksikemad ... minu ema kasvatas mind ka üksinda, ja ma ütleks, et täitsa tore laps sai. Kavatseme põhjalikult küsitleda üksikemasid. Idee aitab lahti kirjutada Piret Jaaks. Aga see tuleb alles järgmisel suvel...
Kogesin vabariiklikul kooliteatrite festivalil, et järeltuleval põlvkonnal on nii mõndagi öelda. Enim puudutas mind Tartu Waldorf Teatri lavastus “Üks väike tuba”, mis kontsentreerib 100 aastat Eesti ajalugu sajasse minutisse, tehes seda täpsuse, valu ja vaimukusega. Soovitan kuumalt kõigile Eestit armastavatele inimestele.
Kas räpp kui žanr saab olla helge ning eesti keelt ja meelt väärtustav? Kuulake huumoriräpi duo Karmo ja Küberünnak lugu “Maalt”.
Mis sinu hinges heliseb? Millest tahaksid kirjutada, laulda, luua? Tee seda!
Pärast meie vestlust läheb Helen Polygoni lastele teatritundi andma. Ja mina leian end mõttelt, et on jah ratsionaalne piiga see Helen Rekkor, aga tegeleb tundlike naisteemadega. Kuigi mängida võiks hoopis kuulikindlaid naisi.
