Esimeheks parteitud talupojad
1940. aastate lõpul loodud majandid hõlmasid reeglina ühe küla. Neid oli sadade kaupa ja nõukogude võimul ei jätkunud kõikjale esimehi. Nii valisid vastsed kolhoosnikud sageli sellesse ametisse parteituid talupoegi. Üks sotsialistliku põllumajanduse paradokse oli see, et esimees pidi riigivõimu rumalaid korraldusi osaliselt eirama või pehmendama, sest muidu läks kolhoos kiiresti hukka. Kui aga targalt juhitud majand saavutas edu, andsid võimud isepäisuse andeks, sest põllumajandussaadusi oli ju vaja.