Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis
Ugala teatri inimesed valisid näidendid, Oleg Lojevski viis kokku tükid ja lavastajad.
Nüüd on teatri otsustada, millise nähtud eskiisiga hakatakse edasi tegelema, et see jõuaks publiku ette ja teatri repertuaari. Laboratooriumi aitas nõu ja jõuga Eestisse produtsent Märt Meos.
Siinkohal tuleb seletada, et näidatud eskiisid olid tegelikult alguse, sisu ja lõpuga lavastused, kus olemas nii kujundus, kostüümid, valgus, muusikaline kujundus ... kõik see, mis ühest lavastusest lavastuse teeb. Üks erinevus, mis vähemalt minul eskiise vaadates ununes, oli see, et näitlejad mängivad, tekstiraamat näpus toeks.
Venes kuulsate teatrilaboratooriumide hingestaja Oleg Lojevski sõnul on taolise ekperimendi käivitavaks jõuks loominguline stress. Teatakse, et mõne päeva ja prooviga tuleb jõuda esietenduseni – see teadmine ei lase kellelgi ennast lõdvaks lasta ning harjunud rutiin ja stambid kaovad.
Taolistel laboratooriumidel on palju häid omadusi. Tänu Ugala omale tõlgiti eesti keelde neli uut kaasaegset näidendit. Näitlejad ja teatrimeeskond said tuttavaks viie omanäolise lavastaja, nende käekirja ja töömeetodiga.
Kõigile on see kokkusaamine. On enese kokkuvõtmine.
Dramaturg, teatrikriitik, filmistsenarist ja festivalide produtsent. Ta on Vene riikliku teatripreemia Kuldne Mask ekspertnõukogu liige ning Stanislavski- ja Djagilevi-nimeliste rahvusvaheliste teatripreemiate laureaat.
20 aastat tagasi asutas laboratoorium-õpitoa “Noor režissuur ja professionaalne teater”, hiljem aga “Noor režissuur ja tänapäeva dramaturgia”, et tuua kokku lavastajaid kogu Venemaalt ning tutvustada huvitavaid draamatekste.
Tal on õnnestunud luua laboratooriumide ülevenemaaline võrgustik. Venemaal tuntud ka kui ühemehe-teatriagentuur.
Oli Eestis Vaba Lava kuraator 2014/2015.
Dmitri Danilovi “Mees Podolskist”
Keldrisaalis
Lavastaja Semjon Serzin on ka dramaturg ja näitleja. Serzin on lavastanud paljudes Venemaa teatrites ja teda on tema tööde eest nomineeritud Kuldse Maski auhinnale. Näidendi tõlkis Tiit Alte. Mängisid: Tarvo Vridolin, Janek Vadi, Peeter Jürgens, Semjon Serzin, Elina Purde.
Lavastuse ja näidendi põhihoovus oli kantud sellest, kuidas me elame oma igapäevase elu ära, unistades kättesaamatust, ja unustades, et päris elu on meil nina all. Miski see meeldetuletus sealt kõigile, et ei pea kogu aeg tormama nagu orav rattas sooviga olla parem, vaid peaks igas päevas leidma aega peatumiseks. Märkamaks imelist meie ümber. Näidend tõi meelde Kafka “Protsessi”, kus süütu inimene on süüdi.
Mõne proovipäevaga sündisid tervik ja erilised, näitlejate varasemate osatäitmistega võrreldes õnnestunud osajoonised.
Ivan Võrõpajevi “Päikesetriip”
Proovisaalis
Lavastaja Elena Nevežina, Moskva Kunstiteatri Stuudiokooli (Škola-studija MHAT) õppejõud, kelle loomingut mängitakse paljudes Venemaa teatrites. Ugalas mängisid Jaana Kena ja Aarne Soro.
Ilmselgelt keeruline, inimese psüühikat lahkav näidend. Lavastaja ja näitlejate otsingu suund, kooselamise talumatu kerguse leidmine sai selgeks. Materjal nõuab süvenemise aega. Vaheajajuttudest selgus, et näidend on plaanis lavastada Eesti Draamateatris.
Valeri Šergini “LiTCiD – Pole tUЛi”
Kammersaalis
Lavastaja Aleksandr Sozonov on ka telerežissöör. Kirill Serebrennikovi õpilane. Enne teatrikooli astumist omandas doktorikraadi majandusteaduses. Näidendi tõlkis Tiit Alte. Mängisid: Henessi Schmidt TÜVKA 3. kursuselt (Aljona), Marika Palm (Angelina), Terje Pennie (ema), Kadri Lepp (Julia), Triinu Meriste (boss) ning Karl Kena (Mees ja karumaskis mees)
Lavastus ja nähtud tulemus tabasid meie aja pulssi mu meelest teravalt ja täpselt. Eestis hetkel sellist lavastust pole. Paradoksaalne, et kasutatud lavastusvõttestikku saab iseloomustada kui ekspressiivset ja väljakutsuvat, väljapakkuvat. Selle saaks liigitada ju noortepäraseks, aga mõjus mulle, vanale mehele, igatahes puudutavalt, pani mõtlema ja mõistma.
Peaosaline vedas käima kogu lavastuse ja naiste trupi, just nii nagu see peab olema heas etenduses. Ta oli iga hetk kohal, ja isegi see, kui viskas mängides käest tekstiramatu ning ühel ajal seda lavapõrandalt otsis, tundus lavastuse kontseptsiooni osa olevat. Me kõik otsime oma kohta elus, oma isiklikku teksti. Ka panid eskiis ja materjal mõtlema armastuse tähenduse muutumisele või hoopis sisu muutumatusele tänases päevas.
Andrei Ivanovi “Tütarlaps kutsekast”
Väikses saalis
Nikolai Gogoli “Revident”
Suures saalis
Eskiis oli selge eesmärgiga katsetus, kas on võimalik mängida klassikalist “Revidenti” viie mehega suurel laval nii, et see oleks huvitav. Vastus on minu meelest: “Jah!” Meeste kiired ümberkehastumised olid huvitavad vaadata. Naisteks moondumine on naljakas, rääkimata sellest, kui koogutaja on inimene arvatava ülemuse ja võimu ees.
Klassikal on hea omadus olla kaasaegne.
See laboratooriumi korraldamine, otsus seda siiski teha, oli meil üsna riskantne. Kujutan ette, et Venemaal, kus seda vormi juba tuntakse, teavad näitlejad ja teatri tehnilised töötajad, et ees ootab täispööretel nädal. Kui meie seda sõnades ja mõtetes isegi ette kujutasime, tuli ikkagi palju üllatusena. Et oi, kas tõesti on vaja nelja saali videot, täis lavakujundust ja kostüüme... See on teatrile suur ülesanne. Pealegi on see ju lisatöö, kohustust laboratooriume korraldada ei ole. Nüüd vahetult pärast kogu protsessi lõppu arvan, et see tõi väga palju tagasi. See tunne on võrreldav värske tuulehooga, mis on teatrist läbi puhunud.
Millegipärast on meil hinnas saksa ja inglise dramaturgia ja teater – põhjuseks ehk see, et nendes keeltes suheldakse ning loetakse nüüd enam. Venemaa on tugeva teatrikooliga maa. Seal on palju huvitavaid noori lavastajaid ja dramaturgiat.
Oleg Lojevski on fenomenaalne isiksus, kes orienteerub selles tohutus hulgas materjalis ja inimestes. Ta teab kokku panna inimese ja lavateksti ning see tundub toimivat päris-päris hästi.
Ma tegin laboratooriumis kaasa ka näitlejana. Tahtsin näha ja tunda, mismoodi tuleb lavastaja uute inimeste ette, milline on tema häälestus ja kogemus, kuidas ta teeb. Seda kõike seestpoolt nähes ja ise kaasa tehes sain paljut juurde.
Mis edasi? Saame kokku laboratooriumis osalenud Ugala rahvaga ja kogume kokku tagasiside. Iga lavastuse tegemine on risk ja minek teadmatusse. Külalislavastaja kutsumine on veel topeltrisk. Viis päeva koos proove tehes aga annab lavastajast kui profist ja isiksusest ja inimesest päris hea ettekujutuse. Loomenõukogu meil ka koguneb ning me otsustame, millise või milliste nähtud näidendite eskiiside ja nende lavastajatega me jätkame koostööd ja millal seda teeme.
