Omastehooldaja vajab iga päev toetust ja teadmisi
Omastehooldaja hooldab kodus haiguse, puude või muu erivajaduse tõttu abi vajavat pereliiget või lähedast.
Hooldaja rolli võib sattuda üleöö ja sageli jääb puudu teadmistest, kuidas uues olukorras hakkama saada. Eks muret valmistab ka teabe kättesaadavus, puudutagu see siis tervishoiu- või sotsiaalteenuseid, haiguse või puude iseloomu, toetusi jms.
Hooldajad tunnevad ennast hooldaja rollis üsna hästi. Nad kogevad ülejäänud perekonna ja lähikondlaste tuge ja leiavad, et lähedase eest hoolitsemine on vajalik ja tänuväärne töö. Sageli hinnatakse heaks ka oma suhteid hoolealusega.
Siiski võib pikaajaline hooldamine sageli muuta hooldajaid endid altiks hulgale probleemidele. Näiteks võib hooldamine olla füüsiliselt raske. Seda enam, kui puudub teadmine haige või eaka ümberpaigutamise tehnikatest, ergonoomilistest töövõtetest, abivahenditest tegevuste hõlbustamiseks jne.
“Omastehooldaja käsiraamatust” leiab nii hooldajat säästvaid võtteid, soovitusi hoolealuse ümberpaigutamiseks kui ka ülevaate abivahenditest ja nende ostmisest-laenamisest riigipoolse toetusega.
Kogukonna ja riigi roll
Kui haigeks jääb perele peamise sissetuleku tagaja, tekivad ka majanduslikud raskused. Sel juhul peab hooldaja rolli sattunu muutunud elukorralduse tõttu vahel oma põhitööst loobuma.
Sellise olukorra tekkides tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse ja sealse sotsiaaltöötaja poole, kuid omavalitsuste toetused-teenused omastehooldajate peredele võivad erineda.
Täpsemalt on reguleeritud toimetuleku- ja hooldajatoetuse maksmine. Eestis on ametliku hooldajatoetuse saajaid umbes 15 400, tegelikult on hooldusega hõivatuid mitu korda rohkem. Enamikus omavalitsustes makstav hooldajatasu ei kata praegu vähimalgi määral hooldamisega kaasnevat kulu.
Hooldajad on kurtnud, et nad peavad loobuma üritustest ja sõpradega väljaskäimisest, neil pole võimalik välja puhata ja nii tekivad une- ja muud tervisehäired. Seetõttu on ülioluline, et lähedased ja kogukond hooldajat toetaksid, kuid neid tuleb panna mõtlema ja tegutsema ka oma tervise huvides.
Riik omalt poolt peab astuma samme hooldajatele puhkusevõimaluse ja parema toimetuleku tagamiseks.
Mitmes Eesti piirkonnas on käima lükatud omastehooldajate tugigrupid, kus saab tuge teistelt hooldajatelt, ka jagatakse teadmisi ja kogemusi. Üks omastehooldaja, ühtlasi ka käsiraamatu autor on oma kogemused ja soovitused kirja pannud peatükis “Jõuvarude allikad”.
Raamat käsitlebki teemasid, millega hooldajad-hooldatavad iga päev kokku puutuvad: söömine, ravimite manustamine ja teave nende kõrvaltoimetest, turvalise keskkonna loomine kodus, tualetitoimingud, nahahooldus, hügieen, lamatiste vältimine jne.
Koduõendusteenus
Pikemalt ja uue peatükina käsitletakse täiendatud käsiraamatus haigekassa rahastatavat koduõendusteenust. See on tänapäevane õendusabiteenus, mida osutatakse haigele tema kodus või elukohas.
Koduõde teeb patsiendile määratud protseduure ja õendustoiminguid: elutähtsate näitajate (kehatemperatuur, vererõhk, hingamissagedus, saturatsioon, pulsisagedus, diurees) jälgimine, mõõtmine ja hindamine. Samuti hindab koduõde naha seisundit, ravib lamatisi-haavandeid ja teeb profülaktikat.
Vajaduse korral mõõdab koduõde ka glükomeetriga veresuhkru taset, teeb testribaga uriinianalüüsi, teostab asendravi, rakendab patsiendi liikuvuse ja füüsilise aktiivsuse suurendamiseks füsioteraapia elemente jne.
Koduõendusteenuse üks eesmärk on saavutada õpetamise ja nõustamisega selline olukord, et hooldatav ja perekond iseseisvalt toime tuleksid. Hästi korraldatud koduõenduse korral saab patsiendi kiiremini haiglaravilt kodusele ravile kirjutada ja ennetada haiglasse tagasi sattumist.
Koduõenduse sihtgruppi kuuluvad enamasti patsiendid, kelle ägedate haiguste seisund on stabiliseerunud ja kes ei vaja enam aktiivravi haiglas, kuid kelle tervislik seisund ei võimalda veel iseseisvalt hakkama saada.
Koduses keskkonnas vajavad paremaks toimetulekuks õendusabi ka eakad ja kroonilisi haigusi põdevad patsiendid ning terminaalses seisundis haiged, kelle lähedastel-hooldajatel on omakorda vaja tuge ja juhendamist.
Koduõendusteenuse vajaja või tema lähedane peab võtma ühendust oma perearstiga. Teenusele saab suunata ka eriarst (neuroloog, kirurg, onkoloog jne).
Õendusteenuse vajadusest võib teavitada patsiendi perearsti ka sotsiaaltöötaja või sotsiaalhooldaja, kes hindab olukorda ja korraldab vastavalt sellele abi.
Koduõendusteenuse eest tasub Eesti haigekassa. Ravimid tuleb patsiendil või tema lähedastel endal osta. Kuna kodust hooldamist korraldades tekib hulganisti küsimusi, on praktilisest käsiraamatust kindlasti palju abi.
Käsiraamatu leiab: www.ravijuhend.ee/ravijuhendikasutajale/patsiendijuhendid/
Küsi nõu ja abi!
- Esimese “Omastehooldaja käsiraamatu” andis MTÜ Inkotuba välja 2003, aasta hiljem ilmus kordustrükk, 2008. aastal venekeelne väljaanne. Kolmas täiendatud trükk ilmus 2012. aasta alguses MTÜ Inkotuba ja Eesti Haigekassa koostöös. Raamatud on tasuta, neid saab tervishoiuasutustest ja inkotubadest.
- Igapäevase teenusena pakub inkotuba vastuseid uriinipidamatusega seotud küsimustele ja annab tasuta professionaalset abi kõikidele soovijatele: patsientidele, omastehooldajatele, sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele. Inkotuba aitab ka hooldusabivahendeid hankida.
- Peale Tallinna on inkotoad Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Kuressaares, Paides, Kohtla-Järvel ja Narvas.
- Lisateavet saab: www.kuivaks.ee, tel 646 2121 või tasuta infoliinil 800 3131
Allikas: “Omastehooldaja käsiraamat”, 2012; Tallinna ülikooli uuring “Omastehooldajate ja -hooldatavate toetamine Eestis ja Soomes”
