Urmas Lennuk, kuidas “Õnne 13” uueks hooajaks valmistumine on läinud – kui mitu osa olete pidanud valmis kirjutama?

Maja ehitatakse ikka vundamendist. Ja eks mingi osa tööst 21. hooajaga hakkas juba kevadel pihta. Aga konkreetsete uute osade kirjutamist alustasin augustis. Praegu on valmis seitse osa ehk olen otsapidi novembri lõpus. Külmad ilmad soosivad hästi sisseelamist.

Samas – tegin suvel ka palju kodutööd, vaatasin algusest mitu hooaega uuesti üle ja sealt tekkis häid mõtteid. Olen märganud, et üldse on kasulik ükskõik millist tööd tehes vaadata alati tagasi algusesse.

Kuidas peaks vaataja end uueks hooajaks häälestama, kas sarja sündmused pakuvad positiivseid või pigem negatiivseid emotsioone?

Kuna olen suhteliselt rõõmus inimene, siis panustan ikkagi rohkem positiivsele. Aga samas – kui kõik oleks üks lõputu lust ja lillepidu, siis hakkaks ilmselt igav, seepärast tuleb otsida probleeme ja nende lahendusi. Siiski püüan ka konfliktsetes situatsioonides rohkem leida seda, mis pakuks tröösti. Inimesed tunduvad tänapäeval olevat kuidagi üksi jäänud, seega oleks aus ja ilus neid kuidagi lohutada ja anda lootust – kõigil juhtub, sellepärast ei saa elu veel seisma jääda.

Kas on muutusi tegelaste koosseisus: olete kellegi välja kirjutanud, päris uusi lisanud või ilmub ootamatult keegi üle pika aja taas ekraanile?

Muutusi tegelaskonnas oleme küll tegijatega arutanud, aga reaalselt võime nendeni jõuda alles talvel. Mitu inimest on kirjutanud ja jaganud oma huvitavaid mõtteid, kes või mis võiks veel mängu tulla. Peab muidugi vaatama, kuhu poole ka Eesti tervikuna tüürib. Viimasel ajal on sellest raske eristuvaid liine leida. Kuna mul on nüüd rohkelt aega Morna linn oma peas läbi mõelda, püüan ikka võimalikult palju enne läbi mängida, kui kirja panema hakkan. On ju “Õnne 13” lisaks suhtedraamale veel ka omamoodi ajastuline üldistus. Patt oleks seda taime, mille Astrid Reinla ja Tõnis Kask kunagi nii suure hoole ja armastusega kasvama panid, oma tujude järgi väänutama hakata.

Kuidas on lood vanade tegelasliinidega, millised neist lähevad uue hooga jõudsalt edasi, mida kavatsete tagasi tõmmata?

Kindlasti peab jääma alles klassikaline seltskond – alates Almast ja tema suguseltsist ning lõpetades Kristjani, Laine ja Vissiga. Nendesse tegelastesse on näitlejad ehitanud nii tervikliku siseilma, et kõigist neist eraldi võiks juba iseseisva sarja rajada või lausa romaani kirjutada.

Üldse – kui vaatasin vanu hooaegu üle, siis tegi südame soojaks, kuidas näitlejad on sellesse töösse panustanud. Vaevalt et nad ise seda alati mõtlevad, et – oi, nüüd ma panustan, aga osa osa kaupa on nad seda märkamatult teinud. Ja kui vaatajad on seda hinnata osanud, siis oleks kuritegelik seda lõhkuma hakata. Kui suudan neile kuidagi natuke tegevust ja mõned uued nurgad anda, siis võin ka ise mõnikord laupäeva õhtul rahulikuma südamega teleri ees istuda.

Aga inimesed on erinevad ja ikka peab kellegi arvelt natuke näppama, et kellelegi teisele midagi juurde pakkuda. Annaks taevas oskust ja mõistust seda tasakaalus hoida.

Kas ekraanil näeb ikka vanu tegevuskohti või tuleb midagi veel lisaks?

Ikka tuleb tasapisi uusi tegevuskohti. Aga ei kao ka vanad kuskile. Suured muutused ei ole kindlasti “Õnne 13” mängumaa. Eesti seriaalide suur vaenlane on ilm. Väliskeskkond on alati natuke avaram ja pakub dünaamikat, aga jah – produtsent ja võttemeeskond võib ju parimat püüda, kuid taeval on omad tahtmised. Ilma juba pehmeks ei räägi. Kui vihm tahab sadada, siis ei aita ussi- ega püssirohi.

Kirjutasite ka 2011. aastal mõnda aega “Õnne” stsenaariumi. Mis sellest ajast kõige eredamalt meenub? Mida õpetlikku saite kõrva taha panna?

Kindlasti sain omad õppetunnid, et mõningad tegelased on ikkagi näitlejate poolt sedavõrd valmis ehitatud, et neid vägisi muuta ei tohi ega pole vajadustki.

See periood õpetas, et tegelasi tuleb armastusega kohelda. Üldse – olen “Õnnega” tegeldes tugevamalt tajuma hakanud, et armastus on üks ilus asi, mis aitab meil paremini inimesi mõista. Soovitan seda teistelegi.

Sarja reiting on stabiilselt üsna kõrge olnud. Kas see teadmine innustab või pigem kammitseb?

Selle aasta talvel oli küll pidevalt suur hirm, et kas ma suudan ikka vaatajaile hoida alles seda turvalist Mornat, mis on teraapiliselt eestlast tervendavam kui nii mõnigi üleriiklik ja kallis kampaania. Aga õnneks aitas Ain Prosa sageli otsa peale, kui eksima hakkasin.

Sellise sarja puhul on ju raske kohe vigu parandada. Vaataja näeb osa ja saab aru, et laeva kursil on jäämägi, nüüd tuleks meeskonnale märku anda, aga tegelikult on siis jäämägi juba avastatud ja roolikambris käib tihe sebimine. Siiski, kui vaataja muretseb ning sellest märku annab, on see alati hea. Kõike ei saa küll arvesse võtta ja kiiresti reageerida, aga läbi tuleb ikka mõelda iga hinnang, mis antakse. Igal murel on oma põhjus. Mõnikord subjektiivsem, mõnikord objektiivsem.

Kas “Õnne” kõrvalt õnnestub ka muud loomingut teha?

Praegu väga palju ei plaani. Ja ega ole tarvidustki, sest 20 aastaga on seriaal endasse mahutanud tohutult suure maailma. Tunduvalt suurema kui üks väike Morna. Huvitav on selles ringi jalutada ja aina midagi uut avastada ning õppida. Loomulikult peab tasakaalu mõttes endale lubama ka rännakuid mujale, aga siis on teada, et varsti pääseb “koju” tagasi. Ja selleks omamoodi “koduks” hakkab “Õnne 13” kujunema küll.

Kas elate maal? Millega tegelete, et vaimu värskendada?

Kahjuks ei ela enam paar aastat maal. Materiaalselt hakkas maal elamine üle jõu käima ja andsin alla. Keskealisena ja lapsevanemana on väikelinn minu jaoks paras paik. Käin küll sageli metsas ja mere ääres, aga aeg-ajalt ikka tunnen maaelu järele igatsust.

Samas on väga hea meel, et maal leidub vintskeid eestlasi, kes vastu peavad. Hoian neile pöialt ja toetan, kui oskan. Lõpuks võideti ju Vabadussõdagi ikka tänu sellele, et meil oli säärane tagala nagu Eesti külad. Mõnes mõttes on ka tänapäeval oluline kaitsevõime baas maaelu ja selle püsimajäämine. “Seitse ühe hoobiga!” ütles kunagi vahva rätsep, kui moosisaial seitse kärbest maha lõi, aga katsu sa neid seitset siis püüda, kui nad kõik metsa vahel laiali on!