”Oranž” mesilasflamenko sündis Tartu tarus


Emamesilase rollilahendus mõjus “Oranžis” veenvalt.
Emamesilase rollilahendus mõjus “Oranžis” veenvalt.Tiina Vähi

Usun, et paljud tulid Kalli Pikase flamenkolavastust “Oranž” vaatama, et pimedate päevade peletamiseks täita end erksat värvi energiaga.

Tantsulavastus “Oranž” oli autor Kalli Pikase omamoodi kummardus ema Tiina Pikasele, kelle falmenkostuudio Duende on aastaid töötanud nagu mesilastaru, kus emamesilane on tantsu õpetanud nii oma tütrele kui sadadele teistele naistele. Samas oli see ka oma loomingulise tõekspidamise lugu. Et tarus toimub põlvkondade vahetus ning et noore koreograafi soov on liikuda tarditsioonilisest flamenkost kaasaegse loovtantsu poole.



Värvidest ja rekvisiitidest

Autori käsitluses näeb oranži kõigepealt apelsinides. Orange on ju inglise keeles apelsin, huvitav keeleline kokkusattumus, mille lavastaja muutis kujundiks/rekvisiidiks, näidates seda lõunamaist vilja enamasti naiseliku pehmuse, mahlakuse ja järelkasvu viljakuse tähenduses. Hämaras saalis tekkis mulje, et oled sattunud mesilastarru, oli tunda meeldivat mee ja taruvaigu lõhna, mis mõjus meelelise aistinguna. Saali lõhnastamisega juhiti tähelepanu mesilindudele, kes pimedas tarus orienteeruvad lõhna järgi ja tunnevad õige partneri ära.

Lava vähene valgustamine tekitas illusiooni taru pimedusest, kuid selle tõttu jäid tagaplaanile vahtraoranži värvi kärjemaketid, milles oli hunnik apelsine. Tantsijate kostüümidelt peegeldusid meeldivalt vastu mee erinevad kuldsed ja rusked toonid,

Seotud lood:

Kostüümid olid Kalli Pikase kavandite ja Tiina Pikase lõigete järgi detailideni läbi mõeldud ning meisterlikult valmistatud. Mesilase ülakeha kujutati kohvipruuni pihikuga ning keha alaosa tatramee värvi triibulise ees- ja tagapõllega. Tiivad olid õhukesest siidist alt laienevate varrukatega. Kõik see sobis hästi mesilastaru miljööga.

Kui üldiselt jäi flamenkolik temperament sordiini alla, siis noore emamesilase Kalli ja teda saatva rühma tantsus võis näha korraks bulerías’e bravuuri ja väljakutsuvat seelikuga võrgutamist. Uue emana juhtiva positsiooni saavutamist mesilastarus ja vana taandumist näidati emotsionaalselt ema ja tütre kontratantsuga, kus viimane ähvardas oma astlaga ema, kelle käes oli apelsin (võim tarus).

Metafoorselt tähendas see võitlust oma stiili ja õpilaskonna saavutamiseks. Noore ema apelsiniga lõputantsus olid nauditavad nn traditsioonilise flamenko elemendid, pehmete naisekäte tants, mis meenutasid “Sevillanase” ja “Rumba” liikumist. Kuigi tantsuelementides, ka muusikas oli puhas flamenko jäetud taotluslikult tagaplaanile.

Andre Maakeri “Andalusian Illusion” polnud küll loodud septsiaalselt sellele lavastusele, aga oli ikkagi kaunis ja ehe, pigem põhjamaine meditatsioon metsaoja vulina saatel. Kuid tasaselt sumiseva mesilastaru metafoori ja eestimaise miljööga sobitus see mahedalt.


Tantsulavastus "Oranž" oli autor Kalli Pikase omamoodi kummardus ema Tiina Pikasele.

Ka taru aru (mesilaste kollektiivne mõistus, mis reguleerib pere elu) kehastanud Anu Tauli vokaalsetes vahehelletustes ei kuulnud kordagi flamenkole omast “Ay!” ega “Olé!” hüüet, kuid seal oli tunda cante hondo’t, sügavat hingest tulevat rinnalaulu, mis meeldivate häälevarjunditega ja mahlase elujaatusena tekitas tunde, nagu kostuks see üle Eesti roheliste maastike ja õitsvate niitude.

Õnneks võltsi duende’t ei üritatudki, nagu seda võib kohata Andaluusia odavates tavernides. Jäädi oma liistude juurde, tantsiti ausalt, ilma ägedate zapateado’deta, s.t kingakoputusteta, oma põhjamaise temperamendi piirides. Au tuleb anda harrastustantsijatele, kes töömesilaste nimetust igati väärivad.

Emamesilase rollilahendus

Flamenkolikult oli lahendatud vana emamesilase roll (Tiina Pikas), kes istus troonil mõnuleva näoga, kuldne kuningannakroon peas (teatavasti on ju emamesilased mõnede mesinike poolt märgistatud), aga jalad laiali nagu mustlasmatroonil, kes naudib oma positsiooni.

Ka päriselus on ta “emamesilane”, kes on kümmekond aastat oma Tartu tarus tantsu õpetanud. Esialgse flamenkohariduse sai ta 20 aastat tagasi Tartu Ülikooli kunstide keskuses flamenkokultuuri kursuselt. Hiljem on ta ennast koos tütrega mitme Eesti ja Hispaania õpetaja juures täiendanud ning oma stuudio õpilastega ja tütrega järjepidevalt lavastusi loonud. Tema kõige suuremaks saavutuseks pean, et tütar Kalli pole ainult ema käe all silmapaistev tantsija, vaid mitmekülgsete annetega kunstnik (lõpetanud Tartu Kunstikooli maalieriala ja Ida Tantsukooli balletistuudio, samuti TÜ Viljan-di kultuuriakadeemia koreograafi ja tantsupedagoogina), kes iga aastaga järjest kindlamalt omal rajal astub ning suudab laval elama panna teemasid, mis südant puudutavad.