Ott Lepland: Noored võiksid oma vanavanemate eluga tutvuda ja neilt väärtuslikke tarkuseteri noppida

 (20)
Ott Lepland: Noored võiksid oma vanavanemate eluga tutvuda ja neilt väärtuslikke tarkuseteri noppida
Sügisese “Laulupealinna” saates Kärdlat esindades valis Ott Lepland oma lavapartneriks vanaema Naima. Koos pälvisid nad ka vaatajate lemmiku tiitli.Foto: Ilmar Saabas

Laulja Ott Leplandi sõnul on tema Hiiumaal elav vanaema Naima Lepland mänginud lapselapse elus ja kasvatuses väga tähtsat rolli. Uurime Otilt, mida vanaema noorele mehele tähendab ja mida väärtuslikku ta temalt õppinud on.

Oled varasemates intervjuudes öelnud, et veetsid oma suved Hiiumaal vanaema juures. Kas läksid sinna meeleldi või pigem sunniti? Kuidas neid suvesid meenutad?

Suvepuhkus Hiiumaal oli iga-aastane traditsioon ja sinna läksin alati hea meelega. Lapsepõlves teistmoodi suve ette ei kujutanudki. Veetsin seal kõik kolm kuud, ema jäi Tallinnasse. Saarel olid mul ka sõbrad: tädipojad ja naabrite lapsed. See oli hästi tore ja huvitav aeg.

Hiiumaal teenisin ka esimese kommiraha: käisime vanaemal põllul abiks, niisama ei viitsinud ju midagi teha. Tädipoegadega panime käe külge ka heinateol. Aga muidu veetsime aega ikka laste moodi: jooksime, mängisime palli, ehitasime onne. Kuna rand on lähedal, sai ka tihti ujumas käidud ja igasugu muid pahandusi korda saadetud.

Kes on vanaema sinu jaoks? Palun kirjelda teda.

Kuna minu elus on olnud ainult üks vanaema, seisab ta väga erilisel kohal. Isapoolne vanaema lahkus, kui olin väike poiss, ja teda ma väga ei mäletagi.

Vanaema Naima on üks ääretult suure südamega inimene – selline, kes ilma vastu küsimata abivajajale kõik ära annab. Ta on hästi tore ja lahke hingega, kibestumust ei ole ma temas küll kunagi näinud. Minu kasvatamisel on ta samuti väga tähtsat rolli mänginud, sest päris suur osa lapsepõlvest möödus just tema juures. Ta on hoolitsev ja armastav, minu jaoks ääretult oluline.

Seotud lood:

Ka minu laulugeen on väga tugevalt pärit just vanaemapoolsest suguvõsast. Vanaema on väga hea vokaali ja kõrge hääleulatusega. Kui ta omal ajal oleks õigete inimestega kohtunud ja korraliku häälekooli saanud, oleks temast võinud tulla ääretult tugev sopran.

Milline on sinu kõige mõnusam vanaemaga seotud lapsepõlvemälestus?

Üks asi, mis oli kindel nagu raudnael – iga kord vanaema külastades valmistas ta suure portsu pannkooke koduse maasikamoosiga. See oli põhiline ega ole muutunud siiani!

Konkreetset mälestust ei oskagi välja tuua, aga kui va­naemale mõtlen, tuleb ikka meelde suvi ja Hiiumaa. Huvitavaid seiku ja seda, mis krutskeid ma poisikesena toime panin, peaks vast vanaemalt küsima, tema mäletab kindlasti paremini.

Lapsepõlvest meenuvad ühised poeskäigud, kus nuiasin endale igasuguseid maiustusi välja. Kuna vanaema näeb lapselast harvemini, läheb süda ikka heldeks. Linnas ema niipalju magusat ei ostnud, kuigi ka vanaema oli sihikindel – üks jäätis päevas oli piir. Aga see oli garanteeritud, et kui vanaema kauplusse läks, siis lastelastele ikka midagi head tõi.

Milliseid elutarkusi sa oled vanaema Naimalt õppinud? Mida pead kõige väärtuslikumaks õpetuseks?

Seda, et inimeste vastu tuleb hea olla. Vanaema on ääretult hea ja aus, pole kibestumust ega kurjust. Seega olen temalt õppinud headust ja ausust. Ja seda, et raha ei ole siinilmas kõige tähtsam asi.

Mida oleks tänapäeva noortel vanemalt põlvkonnalt õppida?

Tänapäeva noortele on omane pigem see, et kõik, mida vanemad räägivad, läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Nende vaateid peetakse võib-olla veidi vanamoodsaks ja naljakaks, aga samas on seal palju tõtt ja elutarkust.

Kui Hiiumaal käin, läheb jutt tihti vanaema lapsepõlvele ja noorusajale. Väga huvitav on kuulata, kuidas elu siis kulges. Teise maailmasõja ajal oli vanaema Naima kooliealine tüdruk ja mäletab oma noorust väga hästi siiani.

Tänapäeval on iseenesestmõistetavad need asjad, mida tollal ettegi ei osanud kujutada. Siis tuli ise küpsetada leiba, valmistada võid ja lüpsta lehma.

Olen mõelnud, et vanaema mälestused peaks üles kirjutama. Temast saaks teha väga mõtliku eluloofilmi, mida oleks äärmiselt huvitav vaadata. Ta on tõesti olnud situatsioonides, mida tänapäeva noored ei koge kunagi. Sellel ajal olid elumuutused drastilised.

Tasuks meeles pidada, et meie vanaemad-vanaisad ei ela igavesti. Noored võiksid oma esivanemate eluga tutvuda ja neilt väärtuslikke tarkuseteri noppida, mis hilisemas elus vägagi kasuks tulevad.

Kui tihti praegusel kiirel ajal vanaemale külla jõuad?

Loe veel

Tuleb tunnistada, et lapsepõlves sai tihemini käidud. Viimased aastad on olnud hästi kiired ja töised, ei ole Hiiumaale jõudnud nii tihti, kui sooviks. Ent kui võimalus tuleb, siis kindlasti lähen, tähtsamatel päevadel alati. Neli-viis korda aastas olen üritanud vanaema ikka külastada ning üritan ka tulevikus.

Suviti käin vanaemal külas alati. Ei mäletagi ühtegi suve, mis oleks vahele jäänud. Ka jõulud on selline aeg, mil perega Hiiumaale koguneme. 24. detsember oli tähtis päev, mida lapsena kärsitult ootasin. Pühadeõhtul olime tädipoegadega hästi rahutud, ei tahtnud kunagi süüa ja jälgisime kella, kuni lõpuks teatati, et jõuluvana on kingitused kuuse alla poetanud. Siis jooksime suure rõõmuga teise tuppa, kus ootas ees suur kingikuhi.

Nüüd toovad kingitusi kaasa kõik, luuletuste lugemine ja jõuluprae söömine on jäänud traditsiooniks.