Lembit Eelmäe mängis tolles tükis mäletatavasti Jaan Poska kokka – elutarka, vaimukat ja sõnakat mehemürakat, kelle sädelevad “kulinaarsed” repliigid aitasid suurepäraselt võimendada Jaan Poska (keda elegantselt kehastas Ants Ander) kuulsate rahuläbirääkimiste alltekste ning esile tuua näidendi iseseisvusmeelset sõnumit, mis tollases ajas oli lausa põletavalt aktuaalne. Nüüd aga, näidendit üle lugedes, leidsin hämmastusega, et kokk Potapõtši tekst oli tegelikult ülinapp, ehk vaid paar minutit kogu etendusest.

Ja ometi on Lembit Eelmäe osatäitmine selles näitemängus paarkümmend aastat hiljemgi palju selgemini meeles kui paljude teiste näitlejate tollased peaosad. Ta otsekui täitis kogu lava üksnes oma kohaloluga, elektriseeris publikut mõne napi žesti, peapöörde või vihjega – seejuures kordagi üle mängimata ja teisi näitlejaid kõrvale tõrjumata.

Mängida pisiroll suureks, vaataja mällu üle aegade kinnistuvaks kujundiks – seda suudavad vaid vähesed jumalikust puudutusest osa saanud meistrid.

Lembit Eelmäe (26. september 1927 Holdre – 2. juuli 2009 Tartu) oli suur ja ehe kamakas puhast ja säravat näitlejatalenti. Tema tõeline tähetund saabus küll alles 50. eluaasta künnisel, ent seda uhkem ja võimsam see siis ka oli. Põrgupõhja Vanapagan ja Mogri Märt, Vargamäe Andres ja Kihnu Jõnn – see suurrollide rida on eesti teatriloos unikaalne.

Lembitust raamatut kirjutades – see ilmus läinud aastal kirjastuse Ilmamaa väljaandel – põrkasin aga korduvalt ühele väikesele, ent ometi tuntavale takistusele, ja selleks oli näitleja enese teesklematu loomupärane tagasihoidlikkus. “Nii väikest asja ei maksa vast kirja panna”, “Mina pole ju mingi filosoof” – sääraseid ütlemisi kuulsin tema suust üsna sageli.