PANSO 90: Teatri ja kunsti ees taandus kõik muu pisiasjadeks

Kuidas nii? Ma sündisin kuus aastat pärast Voldemar Panso surma ja ometi kirjutasin temast näidendi “Panso”.

Minu tutvus Voldemar Pansoga algas tema päevaraamatutest, mis avaldati mõni aasta tagasi. Kirjutasin sealt endale tsitaate välja – huvitav on lugeda Eesti ajal sündinud inimese elust, kes läheb läbi nelja võimu, aga jääb oma eluvaatele ja kutsumusele truuks. Lisaks leidsin sealt lõike suhetest naiste ja perekonnaga, mis äratundmisest muigama panid.

Inimene elus ja laval

Päevikutes on haaravaimad lõigud seotud ajaloo murdepunktidega. Kooliõpikust võib lugeda kahjudest, mille tõi kaasa Tallinna pommitamine 1944. aastal, või sellest, kuidas viidi läbi küüditamine märtsis 1949. Aga inimene, kes need sündmused ise üle elab, ei mõtle nii. Tema esimene reaktsioon on rääkida millestki hoopis muust. Või tähendada juhtumused üles napilt ja kuivalt, ääri-veeri. On mõtlemapanev lugeda, kuidas küüditamisjärgsel hommikul teretati teatris uue kodeeritud hüüdlausega “Colas Breugnon!“ (Varem oli käibel autori “Elame veel!”.) Või kuidas Panso septembris 1944 Kivimäelt rongiga Läände põgeneb.