Parim kink lastekodu lapsele on aeg
Aga ta tegi. Oleks saanud ka lihtsamalt, ilma nööpide ja aukudeta, aga Jane, kes oli siis vaid viieteistaastane, tahtis teisiti. Poroloonist nukud olid mõeldud lastekodus kasvavatele lastele mänguasjadeks. Ja nööpe oli vaja selleks, et lapsed õpiksid neid kinni panema.
See oli Jane Snaithi esimene suurem heategu.
Praegu, mil naine on veerand sajandit vanemaks saanud, pole liialdus öelda, et heategevus on tema elu sisu. Jane Snaith on vanemate hoolitsusest ilma jäänud laste aitamiseks kulutanud nii palju aega ja energiat, et ta nimetati TV 3 hiljutisel auhinnagalal üheks Eestimaa uhkuseks.
Tema sõbrad naeravad heatahtlikult, et Janel polnud aega töölgi käia — muudkui tegi head… Seda enam et Jane Snaith on õppinud majandust ja ärijuhtimist, töötanud ettevõtluse ja turunduse vallas ning on nüüd pesueht müügiinimene. Esmapilgul abstraktse ja hoomamatuna tunduv heategevus ei passi kõige sellega pealtnäha sugugi kokku.
Aga ometi mäletab naine nukuteost järgmise sammuna seda, kuidas ta kümmekond aastat tagasi marssis oma toonase töökoha lähedal asuvasse Keila SOS-lastekülla. “Ma tahan hakata teil külas käima, olla abiks ja sõbraks,” teatas Jane Snaith kindlameelselt.
Ta teadis juba siis, et lastekodudes — mida kaasaegses terminoloogias asenduskodudeks nimetatakse — on kõige rohkem vajaka sõpradest ja toetavatest suhetest. Teadmistest, kuidas toimib üks tavaline perekond ja milline on elu väljapool asenduskodu, ning kogemustest, kuidas nn suures maailmas hakkama saada.
Parim kink on aeg
Mõne aasta pärast sattus Jane Snaith juhuslikult Haiba lastekodusse — nagu kõige andekamad näitlejad jõuavad lavakunstikooli vaid sõbrale toeks minnes, nii läks ka Jane esimest korda Haibasse lihtsalt head sõbrannat saates. Läks ja jäigi käima.
“Tundsin, et lastekodus on vajadus, aga minul on võimalus,” sedastab naine, kes ostis kõigepealt lastele videomaki. “See oli küll kõigest materiaalne asi, aga seda vajadust suutsin ma esimesena rahuldada.”
Mida aeg edasi, seda suuremaks Jane Snaithi tegevusväli kasvas. Ta asutas lastekodu juurde sõprade klubi, kuhu praegu kuulub juba üle saja liikme — need on inimesed, kes tahavad lastele pakkuda oma aega, kogemusi ja südant.
Sõprade klubi käib lastekodus tähtpäevi pidamas ja lapsi majast välja põnevatesse kohtadesse viimas. Abiks saab olla igaüks, sest rahaline panustamine on teisejärguline tegevus — kõige tähtsam on aeg.
“Kingitusi ja asju viime lastele harva,” tõdeb Jane Snaith. “Tahame, et laps ütleks meid nähes: “Oi kui tore, et sa tulid!” Mitte et ta ütleks: “Mida sa mulle täna tõid?” Tahaks, et laps rõõmustaks sellesama inimese üle, kes talle külla tuli, ja selle üle, et ta saab selle inimesega lihtsalt maha istuda ja juttu rääkida.”
Kuus aastat tegutsenud klubi kaudu on vähemalt kuus asenduskodu last leidnud endale uue kodu — neid on nii lapsendatud kui kasulapseks võetud. Tugiisikuid, kelle juures nädalalõppe ja koolivaheaegu veeta, on tekkinud palju rohkematele.
Head eeskuju näitab siinkohal ka Jane Snaith. Viis aastat tagasi võttis ta Haibast endale kasulapse, 13aastase tüdruku. Ja natuke hiljem sai lastekodus kasvavate õe ning venna tugiisikuks. Kusjuures ta ei välista, et need lapsed, praegu 11aastane tüdruk ja 15aastane poiss, võivad tulevikus nende perre jäädagi.
Ühiskond materdab
“Tunnen, et nad ise sooviksid meie juures elada,” sõnab Snaith, ent pelgab, et maja jääb siis juba kitsaks — seal elavad lisaks talle, tema abikaasale ja kasulapsele ka Jane enda sünnitatud lapsed, 15aastane tütar ja aasta vanem poeg. “Ma ei saa veel mingeid veksleid välja käia, lastele veel eriti, sest laps haarab igast lubadusest kohe kinni. Aga eks näis.”
Jane kinnitab, et ei taha kasutütrelt mingit tänu — ta soovib vaid seda, et tüdruk iseenda ja oma eluga hakkama saaks.
“Asenduskodus kasvaval lapsel puuduvad eluks vajalikud oskused ja teadmised,” nendib naine. “Kui nad täiskasvanuks saades peavad iseseisvalt elama hakkama, jäävad jänni. Asenduskodu pakub ikkagi ainult teenust ehk katust, riiet ja sööki. Töötajad võivad olla head, aga nad käivad seal ainult tööl ja lähevad õhtuks oma koju. Aga lapsed jäävad sinna.”
Jane teab hästi, et paljudel lastel pole ühtegi lähedast, kellelt nõu ja abi küsida, kui nad suureks saades asenduskodust ära peavad minema.
“Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem tunnevad sisemist masendust ja pessimismi,” kostab ta. “Ka ühiskond materdab asenduskodulapsi — arvatakse, et seal kasvavad ainult vargad ja muud sullerid. Selline süüdistamine on väga kurb ja jube.”
Ta ei taha öelda, et riik või keegi teine on vanemliku hoolitsuseta laste puhul midagi valesti teinud või milleski süüdi. Aga sellegipoolest peaks süsteem tema meelest kindlasti muutuma ja iga laps peaks saama võimaluse kasvada perekonna keskel.
“Mulle meeldiks, kui kahekümne aasta pärast ei oleks praeguses mõistes asenduskodusid üldse olemas,” visandab Jane Snaith oma unistusi. Ta tahaks, et sarnaselt mõne teise riigiga oleks ka Eestis määrusega paika pandud, mitu kuud tohib last asenduskodus hoida.
“Kaheksa kuud võiks olla maksimumaeg,” pakub Jane. “Selle ajaga tuleks igale lapsele leida päris oma pere.”
Ent praegu on ka sõbrakäed suureks abiks. Ning Jane Snaithi
omad on lakkamatult hoos.
