Pastor ja astronoom Jumala üle ei vaidle
Ants Leedjärve esimene töökoht vaimulikuna oli Kullamaa koguduses, kuhu ta saabus 29aastase noore mehena 1977. aasta sügisel. “Tol ajal meid määrati kohale. Piiskop määras, ent oli ka teisi organeid, kes ütlesid, kes kuhu läheb,” meenutab ta.
“Kirikulised on muutunud. Pole enam neid, kes olid siis. Kogudus on peaaegu täielikult teine. Vanad olen matnud ning teised on tulnud hiljem leeri kaudu ja muudmoodi juurde.”
1987. aastal, kui Kullamaal koguduse maja ehitama hakati, käis peapiiskop siin nurgakivi panemas. Rääkis, et sooviks noort meest näha Kadrina koguduse õpetajana. “Ent siis oli siingi palju tegemist. Pärast pole enam pakkumisi tehtud. Ning ise pole ma ka kusagile kandideerinud. Nüüd muidugi ei tahaks enam kusagile minna.”
Kullamaa rahva kohta ütleb Ants Leedjärv, et tunneb nägupidi iga kohalikku elanikku. “Mälu on hakanud alt vedama. Ütlen siis, et ma tean küll, kes sa oled ja kust sa oled. Aga ütle mulle oma nimi!”
Kullamaa külas elab 300 inimest, vallas neli korda enam. Koguduses on kirjas 428 inimest, neist pooled naabermaakonnast Raplast.
Raske aeg kõigil
Lisaks Kullamaale on Ants Leedjärv õpetajaks 22 kilomeetrit eemal asuvas Piirsalu koguduses.
Kaua ühe koha peal viibimisel on õpetaja Leedjärve sõnul nii häid kui ka halbu külgi. “Hea on inimesi ja paiga ajalugu tunda, samas aga oled muutunud juba liiga lähedaseks.”
Kirik on Kullamaal olnud juba alates XIII sajandi lõpust, siinsete õpetajate lugu on teada luterlikust ajast alates. “Haapsalu lossi kirik sai valmis 1279. Meie oma on seestpoolt vaadates Haapsalu kiriku koopia. Järelikult on töid juhatanud üks ja sama ehitusmeister. Samasugune kirik on veel ka Märjamaal.”
1990ndate alguse usulise elavnemise ajal oli Kullamaa kirikus ligi 120 leerilast aastas, sama palju oli ristimisi. “Kõik käis nagu konveieril. Ühe rühmaga lõpetasid, teisega hakkasid peale... Taandumine sellest on kestnud tänaseni – tasapisi, aga kindlalt,” räägib Leedjärv.
Praegune aeg on tema sõnul tublisti halvendanud kiriku majanduslikku seisu. “Küsimus on vaid selles, kas kirjutame ise pankrotiavalduse või teeb seda meie eest keegi teine. Raskustesse sattunud inimese jaoks on kirikumaks esimene, millest loobuda.”
Kirikuhoone seisundi üle õnneks Kullamaal praegu nuriseda ei saa. Kuuekümnendate lõpul pandi uus eterniitkatus, mis õnneks on tänini pidanud. Kui kogudused lähevad pankrotti, mis saab siis kirikuhoonetest?
“Ei oska öelda,” kehitab Ants Leedjärv õlgu. “Praegu on need kiriku varad ja kuuluvad konsistooriumile. Aga kui kõik peaks riigi kätte minema, oleks see suur õnnetus.”
Ta lisab, et kirikuhoone korrashoidmine on väga kulukas. Riigilt laekub umbes kümme protsenti kirikute korrashoiu aastasest vajadusest. Kui me oma kultuuripärandit hoida ei suuda, on see väga halb märk.
“Kui palju on Eestis üldse vanu ehitisi, mis oleks oma algse funktsiooni säilitanud?” küsib Ants Leedjärv. “Või mis funktsiooni kirikuhoonele üldse peale selle algse anda saakski?”
Kirikuaias äratavad tähelepanu vägevad vanad ümbruskonna mõisnike hauad massiivsete plaatidega: Stackelbergid, Pilarid, Maydellid...
Kõige selle vägevuse vastukaaluks vana talupojaseisuse poolt on muidugi laialt tuntud Sitakoti Matsi kalm.
Eriti müstiliseks paigaks turistidele ja muudele uudishimulikele muudab Kullamaa kandi Württembergi printsessi Auguste Friederica Luisa traagiline ning salapära õhkuv lugu.
Keisrinna Katariina II olla printsessi pagendanud Koluverre, too olevat aga seni selgitamata moel 1788. aastal lossis hukkunud ning maeti Kullamaa kiriku põranda alla. Kõige kummalisemana näib Ants Leedjärve sõnul asjaolu, et nii kõrgest soost daam maeti ilma kirikliku talituseta. “See haud on tühi,” ütleb Ants Leedjärv. “Sinna võib sisse minna ja ise veenduda. 1819. aastal viinud üks poegadest ema jäänused siit minema.”
Kümmekond aastat tagasi käisid printsessi järeltulijad Kullamaal. Nemadki on kindlad, et esiema põrm on viidud Saksamaale. Kantsli kõrval on sellest lahendamata loost jäänud alles vaid vägev hauaplaat koos hauda ümbritsenud raudaiaga.
Aia kohta teab kirikuõpetaja rääkida selle kunagisest praktilisest väärtusest. “Minu siiatuleku ajal leidus veel mitu vanainimest, kes mäletasid end lapsena selles aias mänginud olevat. Et lapsed armulaua ajal rahva sekka ei kaoks, pandi nad siia kinni.”
Jumala nägu
Teised kiriku põranda all asuvad kaheksa hauda on alles koos siledaks kulunud hauaplaatidega. “Esimese maailmasõja ajal käisid neid küll rüüstamas Vene sõdurid, raiusid haudade tellistest vaheseinad läbi, kuid märkimisväärseid kahjustusi õnneks tekitada ei suutnud.”
Taevaste probleemidega tegeleb ka Ants Leedjärve noorem vend Laurits, tuntud astronoom ja Tõraveres asuva Tartu observatooriumi direktor.
“Me oleme nagu kaks konna eri mätta otsas,” ütleb vend Ants. “Näeme seda üht ja sama maailma kumbki omamoodi.”
Ants Leedjärv teab rääkida, et tippfüüsikutest pidavat 80% olema sügavalt usklikud inimesed. “Nad on redelit mööda jõudnud ülemise pulgani, kust edasi pole enam kusagile minna. Ning tunnetavad, et on olemas midagi hoopis suuremat kui inimene.”
Tunnistan, et eeldasime Laurits Leedjärve tõelise ateisti olevat, kes peab usumehest vennaga alatist sõnasõda. Umbes nii, nagu on kirjas Jakobsoni näidendis “Võitlus rindejooneta”.
Laurits Leedjärv ütleb, et on usklik, kuulub kodukandi Nõo kogudusse. “Arvan, et kõik käib füüsika järgi, aga keegi peab ju olema selle käima pannud.”
Ants Leedjärv ütleb aga, et tõeline ateist saab olla vaid inimene, kes on olnud usklik, saanud aga mõne negatiivse kogemuse. “Nõukogude ajal ei võtnud tõeline ateist isegi kirikuõpetaja tere vastu. Näidates sellega muidugi oma madalust.”
Toob aga kohe teistmoodi näite nõukogudeaegsest part-orgist ja hilisemast Kullamaa kolhoosi esimehest Heino Priimäest. “Kui kedagi maeti, oli esimene mees õpetaja kõrval kirstu kandmas partorg. Ja oleks keegi paha sõna julgenud öelda!”
Astronoom Laurits Leedjärve meelest oli isegi nõukogudeaegne teadus usku kuuluvuse suhtes üsna liberaalne. “Usklik muidugi kooliõpetajana töötada ei saanud, kuid teaduses oli asi mõne kraadi võrra lihtsam.”
Astronoomiahuvi tekkis Laurits Leedjärvel ülikooliajal füüsikat õppides, Tõraveres käies ja sealsete inimestega tutvudes. Keskkoolis tundsin huvi rohkem lindude vastu. Siis aga taipasin, et see maapealne värk jääb kuidagi kitsaks.”
Koerast ja jalgrattast
Ka mäletab Laurits Leedjärv, et kui Martin Lutheri 500. sünniaastapäeva puhul kutsuti Tõraverre kõnelema kirikuõpetaja, oli saal rahvast puupüsti täis. “Võimalik, et selle ketserliku teo taga oli Charles Villmann.”
Vennad arutavad Suure Paugu teooria üle. “See läheb ju tegelikult kokku piibli loomislooga – Jumal ütles, ja nii sai! See oli tühine energiakulu Jumala jaoks, ent piisavalt suur igasugu protsesside käivitamiseks,” arvab Ants Leedjärv.
Aga mida vennad darvinismist arvavad?
“See on ikkagi vaid üks teooria. Newtoni mehhaanika näiteks kehtib igapäevaelus väga edukalt, aga kui läheme väga suurte kiiruste juurde, me enam sellega hakkama ei saa. Tuleb Einstein appi võtta,” arutleb noorem Leedjärv. “Ning võib-olla selle seletamiseks, mida me oma mõistuseks peame, Darwini teooriast ei aita.”
Kirikuõpetajast vend lisab: “Mõistuse koha pealt ehk olemegi Jumala nägu. Koer saab ka millestki aru, isegi 150 sõna tähenduse pidi ära õppima, aga jookseb tänini neljal käpal.”
Ants Leedjärv lisab naljatledes: “Inimene on mitusada aastat suitsetanud, tal oleks pidanud peas midagi korstna alge taolist tekkima!”
Küsin mõlemalt vennalt, milline näeb välja nende homne päev ehk jõululaupäev. “Ma lähen juba kella kaheks Piirsalusse jõulujumalateenistust pidama. Siis ruttu Kullamaale tagasi, kell viis algab jõuluõhtu jumalateenistus,” räägib Ants Leedjärv.
Poole kuueks on õpetaja koos oma organistist abikaasaga juba vaba. Ehk siis õpetaja kõige kiirem tööaeg – jõuluaeg – on selleks päevaks otsas. Ent tööd täis on ka mõlemad jõulupühad.
Siis tuleb vanematele külla Vaasas elav vanem tütar. “Noorem ei saa seekord tulla, sest tema ootab oma praeguses kodukohas ehk Viinis oma esiklast. Nii et meil on nüüd üks jõulu-uudis lisaks.”
Mismoodi kulgevad aga teadusemehe jõulud?
Laurits Leedjärv mäletab, et Nõukogude ajal olid observatooriumi vaatlusgraafikus raudselt kaks tühja päeva – 24. ja 31. detsember. “Oleks võinud ikka vaadata,” tögab vanem vend, “äkki oleks ingleid näinud!”
