Kaljastega veeti kaupa Läänemere sadamate vahel, mõnikord kaugemalegi. Rannasõidukaljas on kahe-kolme eespurje ja paalmastidega (tengideta) laev, mida kasutati kaubaveoks peamiselt koduranna, mõnikord ka Soome lahe sadamate vahel.

Kasutusel olid kaljased XIX sajandil ja XX esimesel poolel ning need on Eesti purjelaevanduse ajastu kõige iseloomulikumad laevad.

Endlast sai Triin

Rahvusarhiivis asuvast kinnistustoimikust on näha, et purjelaev Endla ehitati 1937. aastal Saaremaal. See registreeriti Tallinnas Veeteede Valitsuses sama aasta 24. augustil, omanikeks märgiti Theodor Toomsalu (osas 2/3) ja Mart Raisk (osas 1/3).

Esimese mõõtmise järgi oli laeva mahutavus 23,93 brutoregistertonni. Laeva pikkuseks mõõdeti 14,36, laiuseks 4,98 meetrit ja ruumi sügavuseks 1,54 meetrit. Eesti Vabariigi laevade nimekirja kanti Endla järjekorranumbri 1166 all, kodusadamaks sai Kuressaare.

Tegu oli kaubaveoks mõeldud ühetekilise purjelaevaga, registreerimistunnistusel kasutati selle kohta ka mõistet jaht.

Pärast ühe omaniku Theodor Toomsalu surma allkirjastati 12. juulil 1938 ostu-müügi leping Johannes Õunapuu ja Theodor Toomsalu pärandustombu haldaja Triin Toomsalu vahel. Triin Toomsalu oli Theodori abikaasa.

Endla ostuhinnaks määrati 1000 krooni. Juba kuus päeva hiljem, 18. juulil registreeris Johannes Õunapuu laeva ümber – uueks nimeks sai Triin, millega tunneme seda laeva tänaseni. Võib vaid oletada, kas uus nimi on kuidagi seotud ka eelmise omaniku abikaasaga.
Johannes Õunapuu purjelaeva Triin pardal.

6. juunil 1939 tegi Johannes Õunapuu Veeteede Talitusele avalduse, millega soovis laevale uut registreerimistunnistust. Põhjuseks oli laeva ümberehitamine kaljaseks. Õunapuu kirjutas avalduses: „Palun minule välja anda uus laeva registreerimistunnistus purjelaeva „Triin“ kohta, kuna olen selle laeva ümber ehitanud kaljaseks, mille tõttu laeva liik on muutunud ja muudatuse palun kanda Teie juures peetavasse kinnistamata laevade registrisse. … Laeva kodusadamaks palun märkida Kärdla.“

Muudatused kinnitati juba samal päeval. Huvitav on veel märkida, et ümberehitamisega kaljaseks ei muutunud laeva füüsilised parameetrid.

Rahvusarhiivis on säilinud ka 1938. ja 1942. aastast pärinevad munsterrollid (laevapere nimekirjad). 1938. aastal on Johannes Õunapuule välja antud luba tegeleda kohaliku sõiduga (sätestas ka välismaised sadamad) kuni aasta lõpuni. Munsterrollis on peale tema kui kapteni veel üks nimi – tekipoiss Paul Tammeveski. 1938. aasta navigatsioonihooajal juulist novembrini on fikseeritud kuus sõitu Kõrgessaare, Tallinna, Luidja ja Orjaku vahel.

Teises, 1942. aasta munsterrollis on märgitud laevale antud rannasõiduluba ning meeskonda oli sisse kantud lisaks Johannes Õunapuule veel üks laevapoiss/motorist ja kolm tekipoissi. Sellel navigatsioonihooajal mai lõpust detsembri alguseni tegi Triin kümmekond sõitu Orjaku, Haapsalu, Virtsu, Heltermaa, Pärnu, Uuluranna, Sõru ja Rohuküla vahel. Tegu oli niisiis tüüpilise rannasõidulaevaga, mis vedas peamiselt segakaupu ja küttepuid.

Saksa okupatsiooni ajal, 4. mail 1944, esitas Õunapuu Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Laevanduse Osakonnale palve välja anda uus registreerimistunnistus, kuna nõukogude võim võttis eelmise temalt ära. See on ka viimane ametlik dokument, mida purjelaeva Triin kohta arhiividest leida võib. Hilisemast ajast on teada, et veel 1970. aastatel võis laeva vrakki näha Puulaiu sadamas Hiiumaal.

1979. aastal osteti laeva fokkmast (eesmine mast) koos nelja kahvelpurjega Johannes Õunapuu käest 300 rubla eest Eesti Riikliku Meremuuseumi uue ekspositsiooni tarbeks (avati 1981. aastal) ning tuntud Saaremaa laevaehitusmeister Herman Sepp kohaldas selle ümber.
Purjelaeva Triin mast Eesti Meremuuseumi endises ekspositsioonis.

Huvitav käed-külge eksponaat

Triinu masti ümbritseb uues ekspositsioonis mitu käed-külge eksponaati. Nii saab külastaja siduda sõlmesid, keerata rooliratast ning ankrupeli. Viimasega on seotud ka audiolahendus meremeeste laulu ehk shanty näol, mis hakkab mängima siis, kui ankrupeli liigutada.