* * *

Tarmo Kiviväli, kuidas teha saadet, mis vaatajaile meeldib?

Me oleme oma saadete väljamõtlemisel alati vaadanud ka seda, mida maailmas tehakse. Ja iga kord ei pea üle võtma formaadisaate, vaid mingi idee ja vormida sellest Eesti televaatajale vastuvõetav produkt. Eesti televaataja ei sarnane Vene, Ameerika ega ka Euroopa televaatajaga. Meie televaataja puhul tuleb arvestada teatud nüanssidega.

Näiteks?

Kui Vene telekanalites võib väga edukalt välja mängida suurt ja emotsionaalset sõud, siis meie televaataja tahab küll ka emotsionaalset meelelahutust, kuid teistsuguses mõõtmes. “Perepidu” on igas mõttes väga haarav saade, kuid oma mõõtmetelt väiksem ja kodusem ehk siis selline, millega meie televaataja väga hästi samastub.

Ka Ameerika teleformaadi järgi tehtud sõu ei pruugi Eesti vaatajat piisavalt köita, sest seal on kõike lihtsalt liiga palju. Või üritatakse läbi saatejuhtide survestada nii saates osalejaid kui ka vaatajaid.

Meie põhimõte on olnud, et meelelahutus ei tohiks olla agressiivse loomuga, seisame selle eest, et inimesed tunneksid end saates osaledes ja saadet vaadates hästi.

Telesaate tegemine on suur kunst, seda üks inimene otsast lõpuni valmis ei tee. Ja nii palju, kui on tiimis inimesi, saab iga saade juurde killukese nende loomingust. Nii vormubki tore toode, mis rahvale meeldib.

Eestlane ju väga ekraanil esinema ei kipu, eriti veel koos perega. Kuidas “Perepidu” osalejad kokku sai?

Sellega sai arvestatud võistluse reglementi kokku pannes. Seda enam et Eesti on nii väike ning võib tõesti juhtuda, et ainuüksi oma pere liikmetest laulukollektiivi kokku ei saa. Nii et oli lubatud kaasa haarata ka toredaid naabreid või kedagi pere sõpruskonnast. Ja nii me olemegi peresid just vastu võtnud, et ei pea ilmtingimata kõik omavahel veresugulased olema.

Kas neid, kes olid valmis saates osalema, pidi mingil hetkel veel julgustama, nõustama?

Midagi erilist ette võtta polnud vaja. Kõik, kes nõusoleku andsid, teadsid, et tegu on ETV saatega, kus tuleb lustida ja laulda. Tegelikult oli see kõikidele peredele üks suur proovilepanek, et julgeda olla suure püüne peal ja laulda kaamerate ees. Ja lustida ning laulda mitte ainult stuudiorahvale, vaid selle teadmisega, et telekast vaatab neid hoopis suurem hulk inimesi, teiste seas kindlasti ka peretuttavad, kolleegid, sugulased, naabrid.

Vähemalt need pered, kes saates osalesid, lahkusid tänusõnadega, öeldes, et “Perepeos” osalemine oli neile hea kogemus, millist kunagi ilmselt enam ette ei tule. Ka sellest saadi väga hästi aru, et see on lustlik saade, mitte olelusvõitlus elu ja surma peale. Ja saate nimetust tulebki võtta sõna-sõnalt – see on pere pidu.

Mis on olnud selle saatesarja tegemisel kõige keerulisem?

See on kindlasti salvestusel. Usun, et TeRa lugejad nõustuvad minuga – ei ole väga lihtne korraldada salvestust, kui ühe võistkonna kõik neli osalist peavad kohale sõitma Eesti eri paigust. Oma tööde ja tegemiste kõrvalt pole lihtne kõiki üheks ja samaks ajaks telemajja kokku saada. Aga eks televisioonitöö ongi selline.

Kui suurt eeltööd on nõudnud saatetegijailt see, et osalised nii vabalt end ekraanil tunnevad ja rõõmsalt laulavad?

Küsiksin vastu, et kust on pärit selline arusaam, et eestlane ei oska või ei taha oma rõõmu teistele välja näidata. Need pered, kes saatesse välja said valitud, tõestasid igatahes, et nad tahavad koos pidutseda, lustida ja laulda. Proovides me muidugi aitasime neid muusikaliselt, ka liikumist sai õpetatud, kuid seda sellepärast, et inimesed polnud varem kunagi püüne peal olnud. Aga lust ja tahe esineda ning laulda oli neis kõigis tegelikult olemas. Ma usun, et kindlasti on Eestis veel hulk selliseid peresid. Ja loodan, et “Perepidu” jätkub.

Saate tegijad pidid ju ka saateosaliste kodudes käima. Kui sõbralikult teid seal vastu võeti?

Vastuvõtt oli igal pool väga hea. Mis selle saate puhul eriti oluline – osalised elavad üle Eesti, mis näitab, et teotahtelised ja rõõmsad inimesed ei ela ainult Tallinnas ja selle lähiümbruses. Võib-olla on see meedia teene, et jäetakse mulje, justkui ainult pealinnas ja suuremates kohtades toimub midagi. Tegelikult käib elu ka mujal Eestis. “Perepeo” esimene hooaeg on näidanud, et tõepoolest elatakse ka väiksemates kohtades rõõmsalt ja tegusalt.

Kas olete selle saate puhul saanud ainult positiivset vastukaja?

Päris nii ei ole. Eks vingujaid leidub alati. Kellele ei meeldi mõni osaline, kellele saatejuht – kunagi ei ole ükski saade kõikidele meeltmööda. Lohutab teadmine, et üdini kõigile meeldivat saadet ei olegi olemas.

Meie ise leiame, et teeme õiget asja. Olemegi selle tee valinud, et ajada oma saadetega Eesti asja.

Ma pean silmas nii “Eesti mängu” kui ka sarja “ENSV”. Iseseisvat riiki on meil olnud nüüd juba paarkümmend aastat, miks mitte tekitada vaatajais mõtteid teemal, kes me tegelikult oleme ja kust tuleme.

Kuidas teile endale tundub, kas inimestel on põhjust Eesti eluga rahulolematu olla?

Jah, inimesed on sellepärast pinges, et nad ei saa elada seal, kus tegelikult tahavad, sest tööotsingud ja rahateenimise vajadus ajab kodust kaugele. Aga selle saate tegemisel hakkas silma, et inimesed siiski pingutavad.

Kas olete “Perepeo” esimese hooajaga rahul?

Tundub, et televaataja on meid omaks võtnud, nii et pole põhjust olla rahulolematu.

Reedel, 14. detsembril läheb eetrisse “Perepeo” esimese hooaja finaal. Mille poolest see eelmistest saadetest erineb?

Kui muidu oli võistlustules kaks peret, siis finaalis on neid kolm: Koorts, Dvin ja Risk. Kuna peresid on kolm, siis on finaalsaade ka pikem kui muidu. Kõik muu on nagu ikka – kui laulud lauldud, asub rahvas hääletama. Mis tulemusega võistlus lõpeb, on täiesti ettearvamatu, nii et oleme ise ka põnevil. Kõik kolm peret on oma võimetelt üsna võrdsed, samas on nad väga omanäolised.

Millega võitjat tunnustatakse?

Võitja pere saab auhinnaks laevareisi, teise koha omanikud saavad järgmise aasta suvel kogu perega minna Viljandi folgile. Mingeid suuri rahalisi preemiaid me välja ei anna.