Perestroika aegu oli julge mehe relv sõna
Ühe kuuendiku hulka planeedist kuulus veerandsada aastat tagasi ka Eesti. Sündmused liikusid aga selles suunas, et iseseisvaks riigiks saamise soov üha süvenes. Oli aeg, mis sundis ka kultuuriinimesi sõna sekka ütlema, nagu seda tegi Priit Aimla poliitilise pamfletiga
“Palju õnne!”.
Palju õnne!
Tädi Liidikene, kullakene, sa pole enam esimeses nooruses, aga su peanupukene läheb üha nooruslikumaks – nüüd on sul juba lausa lapsearu: miks sa küll nii arutult raiskad ja pillad?! Muidugi, raha ei maksa enam midagi, aga päris ilma ei saa ju sedagi. Andsin sulle sünnipäeval 30 rubla, et võiksid uued botikud osta ja lõpuks ometi kuiva jalaga käia – sina ostsid selle raha eest lillelise kübara! See pole nii laia servaga, et vihmavarju eest käiks ja jalgu kaitseks; ostnud parem juba mõni suurem plastmasskauss endale pähe, see oleks ühtlasi ka kiivri eest käinud – tänapäeval tükivad nad kallale ka 80aastastele...
Ära unusta, et sa oled pensionär, Liidikene, mitte miljonär! Heast-paremast kingid vastasmaja nolkidele 5 rubla! Ah tänutäheks? Nad käisid sulle ütlemas, et su postkast põleb? Nad, põrgulised, ise pistsid su ajalehtedele tule otsa, selle eest oleks kolmekast küll ja küll olnud...
