PIIBUJUTT: Kohila

Mõnikümmend aastat tagasi toodi tädile väike kutsikas – labradori ja krantsi segu, elav ja uudishimulik koerake, kes sai nimeks Bosse.

Kutsikat tuli pidevalt jälgida, sest ta mitte ainult et kippus kõike ettejuhtuvat närima, vaid pistis näritu ka nahka.

Kord enne jõule tuli naabermaja Milvi tädile külla, kotike ilusate punaste õuntega külakostiks kaasas. Mainis naerdes veel, et tal parim kelder ja hästi säilinud ubinad. Poetas selle koti eeskoja nurka maha ja jäi tädiga uudiseid ning ilmaasju arutama. Minul oli vaja vahepeal üks väljasõit teha.

Kui tunnikese pärast saabusin, oli tädi juures külalisi juba rohkem, aga Bosse kusagile kadunud.