“Aga iseloomult olen kindlasti rohkem Pipi kui Annika moodi,” kostab ta kindlameelselt. “Olen väga särtsu täis tüdruk ega istu tüüpiliste eestlaste moodi rahulikult nurgas, käed ristis. Käitun hoopis nii nagu Pipi, kes tahtis kõikidega sõber olla ja suhelda.”

Peaasjalikult uue Pipi-lavastuse tegijatest koosnev žürii näeb sel päeval 170 noorukest rolliihkajat. On arstitudeng ja sisekujundajaks õppija, on muusikakoolide kasvandikke ja koorilauljaid, algkoolilapsi ja juba emaks saanud naisi. On palju Eliisesid ja üks Pipilota.

“Milline hääl! Milline näitlejameisterlikkus!” ei suuda žürii liikmed koreograaf Jane Miller-Pärnamägi, lavastaja Andres Dvinjaninov ja dirigent Erki Pehk oma imestust varjata.
Lavastaja Andres Dvinjaninovi, dirigent Erki Pehki, endise Pipi Helgi Sallo ja teiste hindajate tööpäev on raske. Kuidas sa otsustad, et mõni tüdruk sobib üht lastekirjanduse kõige krutskilisemat tegelast mängima, aga mõni mitte? Kuidas sa näed, kas kõlava lauluhääle taga on peidus ka vajalik ports näitlejameisterlikkust?

Andres Dvinjaninov teab vastuseid. “Laula sedasama lugu nii, nagu sa oleksid väga kuri nõidade pealik, kes tahab kohe lendu minna!” nõuab ta Linda Maisvälilt. “Ja nüüd nii, nagu oleksid kõige rõõmsam nõid! Kõige õnnetum!”

Valusad äraütlemised

Eriskummalistest soovidest Dvinjaninovil puudust ei tule. Lavalekippujad peavad selleks tähtsaks päevaks selgeks õpitud lugusid esitama nagu 300kilone paks neegrinaine Mississippi jõe ääres.

Nagu Urmas Alenderi, Peeter Volkonski ning Jaanus Nõgisto segu, millesse on lisatud ka törtsuke Jaagup Kreemi. Nagu Buratino isa, väsinud papa Carlo.

Nagu 699aastane või veelgi eakam nõid. Nagu Tanel Padar. Nagu sooloartist laululaval, keda on saabunud kuulama 30 000 pealtvaatajat ning kelle mikrofon läks ootamatult rikki.

Kõige ohtramalt kõlab žürii ees Tõnis Mägi loomingut, aga ka näiteks Olav Ehalat ja Rein Rannapit. Valitud on laule Ruja ning Jaak Joala, Kare Kauksi ja Liisi Koiksoni repertuaarist. Ka muusikalide koorekiht “Mary Poppinsist” alustades ja “Grease’iga” lõpetades saab suuresti esindatud, üht-teist Andrew Lloyd Webberilt veel lisaks.

Nii mõnigi hääl murdub ja kaob enneaegu vaikusesse. Mõnel ununevad sõnad. Mõni ei soostu saateta üldse laulma. Mõni ei võta kõrgeid noote välja.

“Sa oled juba peaaegu ja rahvusooperi uksed hakkavad kohe-kohe paotuma, aga mitte veel täna,” lükkab Dvinjaninov järjekordse rollitahtja tagasi.

Tegelikult on ta püsti hädas. Tal on raske tüdrukutele öelda, et nende lauluoskus on teatrilavale pääsemiseks liiga napp. Et head aega, võite koju minna.

“Seda on nii halb öelda,” ägab Dvinjaninov pärast järjekordset ei-sõna tasakesi. “Miks ta üldse siia tuli?”

“Ta saab vähemalt öelda, et käis rahvusooperis ettelaulmisel,” pakub Erki Pehk kõrvalt.

Dvinjaninovi õnneks jagub talle ka märksa kaunimaid kõlaelamusi. Paarile tütarlapsele on ta naljaga pooleks nõus laulmise eest isegi raha maksma. “See kõlas nagu päris kontserdil,” tunnustab ta.

Aga kui sinise sametkangaga kaetud žüriilaua ette marsib konkursi noorim osaleja, 11aastane Ingel Marlen Mikk ning esitab veatult Eliza laulu muusikalist “Minu veetlev leedi”, muutub kohtunikekogu täiesti pahviks ning oimetuks. Üks kõige suuremat sorti õun oleks sel hetkel Dvinjaninovi pärani vajunud suhu vabalt sisse mahtunud.

Oimetud kohtunikud

“Olen vaid paar korda suurel laval esinenud, aga laulda armastan väga,” tunnistab Ingel Marlen, kelle näitlejasarmi põhjuseid tuleb otsida perest – tüdruku ema on rahvusooperi sopran Angelika Mikk ja vanaisa sama maja staažikas lavastaja Arne Mikk.

“Õige Pipi peab olema julge, armas ja vallatu,” loetleb Ingel Marlen, kes ise tihtilugu väikesi vallatusi teeb ja süütutesse sekeldustesse satub. Näiteks siis, kui ta õhtul valele bussile astus, ära eksis ja enam koju minna ei osanud.

Tühi mobiiliaku ei lasknud tal ka kodus muretsevatele vanematele helistada ning õnnelik lõpp saabus alles tüki aja pärast tänu ühele vanamemmele, kes õnnetu tüdruku koju viis.

Ingel Marlen on memmele väga tänulik, aga üks asi kripeldab tal siiani hingel. “Oleksin tahtnud talle tegelikult lilli kinkida,” kostab ta vaikselt.

Ossapürgijate üüratust hulgast jääb pärast ettelaulmisi sõelale umbes 15, kellele luuakse sügisel Segasumma Akadeemia. Alles sealsed õpingud näitavad, kes on Pipiks kõige paslikum.

“Kui ma Pipiks ega Annikaks ei saa, siis ehk kutsutakse mind kunagi rahvusooperi mõne lavastuse kõrvalrolli,” loodab Linda Maisväli elurõõmsalt.

Lühtritealune etteaste ei jää tal kaugeltki viimaseks. Sest esiteks laulab Linda kohalikus, 1990. aastate eesti muusikat mängivas bändis, mida tihti tantsuõhtutele kutsutakse.

Teiseks tantsib ta Põltsamaa kultuurikeskuse noorte rahvatantsurühmas Zipelgad. Ja kolmandaks kavatseb ta söakuse kokku koguda ning pärast gümnaasiumi lõpetamist muusika- ja teatriakadeemiasse sisse saada. Näitlejaks, loomulikult.

Ning spunki otsima hakkab ta samuti. “Küllap ma selle oma tegudest ja olemistest ka üles leian,” usub Linda.


Mida on meil praegu Pipilt õppida?

Anu Kaal, endine Pipi

Ennekõike elujaatust, mis on minu meelest Pipile kõige omasem iseloomujoon.

Ja muidugi ei tohiks unustada tema kreedot: “Kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ole külmumist karta!”

Ma ei ütleks, et Pipi mängimine oleks just minu mõttemaailma muutnud, aga lihtsat ellusuhtumist, optimismi ja rõõmsameelsust süstis ta minusse küll. Et ta palju krutskeid tegi, mis ontlikele lapsevanematele ei meeldinud, on iseasi.

“Ärge minu pärast muretsege, mina saan alati hakkama,” ütles Pipi laevaga Segasumma suvilasse jõudes madrustele, ja ma olen kindel, et tänu oma ettevõtlikkusele tuleks ta ka tänases Eestis suurepäraselt toime. Kas ta just asju otsima hakkaks, seda ma ei tea – võib-olla süveneks ta hoopis virtuaalmaailma?