Põlevkivimaa usub noortesse venelastesse
Kui võrrelda Ida-Virumaad Tallinnaga, mis samuti tööstust koondab, siis Tallinn paiskab meie inforuumi eelkõige poliitilisi pilvi, Ida-Virumaa aga majandusuudiseid. Kas see on teadlik tegevus?
Eelkõige on see lihtsalt loogiline. Tootmine koondub sinna, kus on ressursid ja energia, kus vahemaad on kõige lühemad ja just nii see Ida-Virumaal on. Siin on olemas ka kogu infrastruktuur. Igas linnas on oma tööstuspargid, kus ettevõtlust arendatakse.
Meie ärimehed mõtlevad küllalt palju, kuidas Vene turgu ära kasutada. Neil on Venemaaga isiklikke suhteid ja nende pluss on, et nad oskavad vene keelt. Enamik meie noortest ärimeestest on muide kakskeelsed - nad oskavad päris hästi ka eesti keelt.
Kas see on see uus põlvkond, kes mõtleb teistmoodi?
Jah. Hiljuti kohtusin vene koolide abiturientidega, kõigiga suhtlesin eesti keeles. Nad räägivad väga asjalikult oma tulevikust. Noorte peale vaadates olen optimist.
Ainus halb asi, et paljud andekad eestlased on siit putku pannud. Või on siis nende lapsed ilma peal laiali.
Äkki pole vaja punnitada muukeelset rahvast vägisi integreerida. Vanem põlvkond mäletab lähiminevikku teravamalt, aga Eestis sündinud noored kasvavad peale. Võib-olla aeg annab arutust?
Üldjuhul panebki aeg asjad paika. Kui keegi tuleb mulle rääkima, et minu vanaisa oli halb, siis ma selle ütlejaga kontakti ei saa. Nii on ka vastupidi. Sõjakirves tuleb maha matta, siis vast põlvkonna-poolteisega saame omavahelised suhted korda.
Mismoodi eesti noori siin kinni hoida?
Muuga ei hoia kui parema kasvukeskkonnaga. Alustada tuleks lihtsatest asjadest, kas või sellest, et kodus lapsi kasvatades poleks teise rahva siunamist. Ütlemised nagu "vene värk" jms on meis ju nii juurdunud.
Ma ei tea, mida teha, et stereotüüpe lõhkuda. Kindlasti on vaja rohkem suhtlemist ja sallivust. See kehtib kõigi kohta.
Stereotüüpe on rohkem. Keskeestlane näeb Ida-Virumaal kaevandusi, tööstusmaastikku ja venekeelset rahvast...
Ma käisin hiljuti Hiiumaal. Seal protesteeritakse tuulikute vastu ja soovitatakse tuulepark hoopis Ida-Virumaale, venelaste juurde ehitada.
Mina idavirumaalasena aga küsin: miks siis meile? Idavirumaalased on tõesti muust Eestist tolerantsemad, ka uusrajatiste suhtes. Aga see pole õiglane, et tuulepargid tulevad meie keskkonna arvelt meile, samas kui hiidlased millestki ei loobu. Võib-olla peaksid nemad siis loobuma hüvedest, mida teiste maksumaksjate arvelt praegu saavad, mõtlen praamisõidu dotatsiooni, alla omahinna müüdud elektrit jne.
Ida-Virumaa üllatab moodsate tehnoloogiate ja ainulaadsete toodetega. Selgub, et peale põlevkivi leidub siin uskumatult palju huvitavaid asju.
See on tõsi. Meil on Narvas väga huvitav tööstuspark, mille Aleksandr Brokk on üles ehitanud karusnahatööstuse, AS Nakro ümber. Seal on juba üle 1000 inimese tööl.
Ma ise ka avastan järjest uusi arendusi. Näiteks tegeleb Nakros üks firma eksklusiivsete mootorrataste ehitusega ja autode restaureerimisega. Kui tellid endale tsikli, disainivad nad selle ära ja ehitavad valmis.
Kas see on selle tulemus, et Nõukogude ajal koondus Ida-Virumaa tööstustesse hea ajupotentsiaal?
Need tsiklimehed on küll täiesti noored mehed, nii 30-35-
aastased. Eks kõik otsi oma nišši. Näiteks Jõhvis kunagise Punase RETi baasil toodetakse audiosüsteeme, mida müüakse ainult miljonäridele. Meie maakond on täis selliseid asju.
Ja muidugi traditsioonilised valdkonnad: põlevkivikeemia, bensoehapete tootmine, mineraalväetiste tehas, Sillamäe muldmetallid, Silmet ja Silbet. Puidutööstused, elektroonika ja tekstiil. Narvas on mitu tekstiilivabrikut, kuhu on üle kolinud Kreenholmi kangrud.
Kapital, millele see kõik tugineb, on suures osas võõras. Me oma inimestel on palju häid mõtteid, aga raha pole.
Ühe uuringu järgi on teie maakonna suurim arengutakistus kapseldumine. Kas see on tõsi?
Ega me ikka nii väga kapslis ka ela. Siin on Tartu ülikooli ja tehnikaülikooli kolledžid, Mainor.
Meile oleks muidugi väga tarvis juurde aktiivseid noori, nn hulle. Ma tahaksin, et meil oleks oma trupiga oma teater. Tulgu näiteks see lavaka aktiivne lend, kes aasta pärast lõpetab, tervenisti siia oma teatrit üles ehitama. Noortel on energiat ja nad nakatavad ka ümbrust.
Jõhvist on saamas balletipealinn. Usun, et aastaks 2013 on Narva-Jõesuu Eesti uus suvepealinn. Narva-Jõesuul on potentsiaali palju rohkem kui Pärnul. Kui saab ka kõik väikesadamad tegutsema ja mereturismi käima...
Oleme piiril. See tähendab ka Euroopa Liidu huvi siinse kandi vastu. Uut silda on vaja. Vana sild keset Narva linna võiks jääda tervenisti turismiobjektiks, ajaloolised kindlused mõlemal pool jõge.
See, kui saaks Vene poolega koos turismilt kasu lõigata, võiks ju mõjuda lausa lepitavalt.
Just. Ja kui venelased ehitaks Narva-Jõesuu naabrusesse Narva jõe otsa oma spaa, nagu meil nüüd seal uus spaa on, võiks turistidele ehitada kas või klaasist käigu jõe alt läbi. Utoopia? Aga mis takistaks seda ellu viimast?
Suhted idavirumaalastega oleksid kasulikud ka teistele Eesti ettevõtjatele. Teie maakonnast võiks saada lausa kaubavahetussild - teie ettevõtjad oskavad Venemaaga suhelda ja võiks teisigi aidata.
Jah, ja see kehtib ka vastassuunas - Venemaal on ressurssi palju, aga neil napib oskusi Euroopas suhelda.
Meie ärimeestel on kontaktid olemas, kuid just Vene pool pelgab praegu suhelda. Põhiline on panna nad mõistma, et me ei lähene neile mitte poliitiliselt kurjade mõtetega, vaid heanaaberlikult.
Kohtasin Sillamäel noort ärimeest, kes ütles, et ta suhtleks rohkem eesti keeles, aga praktikat ei ole.
Ega eesti- ja venekeelsed kogukonnad meil selle pärast eraldi ole, et tahetakse eraldi olla. Paljud muukeelsed inimesed paneks hea meelega oma lapsed eesti kooli õppima. Aga meil pole seda võimalust. Meil ei jätku isegi eesti keele õpetajaid. Narva vene koolidesse tuuakse noori õpetajaid näiteks Venemaalt Pihkva pedagoogikainstituudist. Kas tõesti loodame, et need, muidu head ja tublid inimesed, hakkavad lapsi õpetama Eesti õppeprogrammide järgi?
Kuskil 1995 oli siin hariduskonverents, kus pakkusin välja, et nn pisipedandus tuleks kutseharidusena gümnaasiumidesse tagasi panna. Et kõik, kes tunnevad kutsumust, saaks gümnaasiumi kõrvalt õppida algklasside õpetajaks või lasteaiakasvatajaks. Praegu oleks meil hulk gümnaasiumiharidusega noori õpetajaid ja võib-olla oleks keeleprobleemid juba unustatud.
Aga siis öeldi, et haridusseadus ei luba seda teha. Kui tahame aga, et probleemid kiiremini laheneksid, tuleks teha õiged seadused.
Huvi eestikeelse ühiskonnaelu suhtes oleks otsemaid suurem, kui selle väljendamiseks oleks rohkem võimalusi.
Jah. See, kes eesti keelt ei oska, saab oma info põhiliselt Vene föderatsioonist. Nende õigusteadmised tulevad Vene televisiooni kohtusaadetest ja isegi Vene liikluseeskirja tuntakse palju paremini kui Eesti oma.
Võib-olla Eesti TV 2 jt hakkavad nüüd natuke seda infolünka täitma. Aga olgem ausad - kontingent, kes meie siseprobleemide vastu huvi tundma hakanud, on üsna värske. Vanem põlvkond kannab tihtipeale veel oma solvumist ega tahagi teada, mis Eestis toimub.
Missugune on tüüpiline idavirumaalane?
Suhteliselt tolerantne eri rahvuste suhtes, aga ettevaatlik. Samas intelligents on vägagi suhtlemisvalmis.
Kui ajaloosse tagasi vaadata, on siinkandis kogu aeg elanud muukeelset rahvast. Näiteks venelased Vasknarva kandis. Nemad olid ka Eesti Vabariigi algusaastakümnetel venekeelsed, aga seejuures väga lojaalsed Eesti riigile. Iisaku kant on täiesti eraldi nn poluvernikute maa, sinna tuli kunagi vadja kogukond, keda meenutavad veel vadjakeelsed kohanimed.
Narva ümbrus on kogu aeg olnud segakeeleala - vihma sajab kaks vedraad (‘vedro' on eesti keeles ‘ämber' - toim). Usun, et selline segakeel on me saatus ka tulevikus, kui just enne kõik ingliskeelseks ei muutu. Kõnekeeles kasutatakse palju vene sõnu.