Purjetamine vabadusse 23.

Kuuvalguses suutsime näha, et jõgi meie ees laienes üha ja taipasime, et see kummaline liikumine oli tingitud mere rütmilisest hingamisest.

false

Maailm meie ümber oli lausik ja vaikne. Aeg-ajalt lendas laiast ja pilliroogu kasvanud varjulisest jõesängist õhku mõni meie mootorimürast ärapeletatud lind ning lendas madalal meie peade kohal.

Istusime Maia ja Heinoga vaikselt vöörikajuti lael ja seirasime selle hõbedase maailma möödalibisemist Erma vöörist.

“Ma kujutasin millegipärast ette, et meie tegelik lahkumine sellelt maalt saab olema dramaatilisem kui praegu,” sõnas Maia. “Praegu ma ei näe isegi maad. See on nagu jumalagajätt vaimuga.”

“See ongi vaim,” sõnas Heino aeglaselt, “ja seda vaimu ei näe me ilmselt enam kunagi. Ka meie perekonnad on vaimud ja meie sõbrad, ja ka enamik asju, millega oleme oma elus kokku puutunud.”