PUULUUP: Zombifolkarid, kes avastasid end keskealisena laval ja kohe ka tipus
Kunstnik Ramo Teder ja antropoloog Marko Veisson on Puuluubina tegutsenud juba viis aastat. Nõtked rütmid, poeetilised pöörised, loitsivad-köitvad laulusõnad. Neid kuulates tekib kummaline tunne, et see on – peab olema – mingi maailmaparandusprojekt.
Marko Veisson: "Terminiga “rahvuslik” oleksin võib-olla ettevaatlik. Eestis on see folgiskeene aktsepteeritud ja lai. Aga kui sa lähed Saksamaale ja ütled, et oled folkmuusika fänn, siis seal on see tugevalt segatud rahvuslike tunnetega ja võib-olla ajaloost tulenevalt ei suhtu inimesed sellesse nii enesestmõistetavalt. See on seotud ... nahkpükste ja nende ajalooga. Hipsteriajastul on muidugi noorte hulgas suhtumine rahvamuusikasse avatum ka Austrias–Saksamaal."
Ramo Teder: "Oleme kõik kuskil sündinud, mingit keele- ja kultuuriruumi kandvad inimesed. See taust on meis kõigis olemas ja väga oluline, kasvasime sellega. Mul on natuke kahju, et ma pole saanud enam emapiimaga neid regilaule kaasa, nagu mõned inimesed meie seas veel on."