Siima Škopi sünnilinn on Tartu, kus ta veetis esimesed 15 eluaastat. “Kõigepealt lõpetasin Tartu Juudi algkooli, mis asus meie naabermajas. Seal õpetati vana heebrea keelt – piiblit. Teisi aineid mõistagi eesti keeles. Koduseks keeleks oli meil jidiš.”

Tartust on pärit ka Siima Škopi ema, vanaema ja vanaisa. Nimi Škop on tulnud aga Poola juutidest. Siima isa oli pärit rabide ja rätsepate suguvõsast, osa neist elab siiani Ameerikas.

Vahetult enne Teist ilmasõda surnud vanaisa pidas eluajal Tartus frakirätsepa ametit ja oli väga kuulus. “Isegi Läti president Ulmanis teadis teda ja kutsus külla. Mu üks tädidest – Saara – oli Tallinnas õmblejanna, õmbles näiteks ka proua Hansenile, Tammsaare abikaasale.”

Siima isa suri varakult, tütar oli siis vaid kaheksa-aastane.

Nüüd kraamib Siima välja suure perepildi, kus on näha ka tema kaks vanemat õde Rika ja Mašenka. “Nad mõlemad läksid Iisraeli ja on sinna ka maetud.”

Saatuslik noormees Leo

Oma kunstiteele tagasi pöördudes meenutab Siima Škop üht juudi spordiseltsi Makkabi pidu, kus tal oli kohutavalt igav, ent kus ta võitis loosiga ühe klade. Ja hakkas sinna nägusid sodima.

Seal oli ka üks noormees nimega Leo Klatško. Tema nägi, mis tütarlaps tegi, ning soovitas minna professor Voldemar Melniku juurde aktijoonistamise kursustele. “Otsisingi Melniku kontori üles ja käisingi aktiklassis.”