Tuli hästi kõrgele

Jaanipäeva südameks on jaanilaupäeva õhtul, 23. juunil süüdatav jaanituli, millele on alati valitud looduskaunis koht: metsaserv, haljas küngas, jõekäär või merekallas.

Vanasti usuti, et jaanituli puhastab ja kaitseb, soodustab kosumist ja kasvamist. Tuli püüti teha võimalikult kõrgele – ridva otsa või teivaste vahele paigutatud tõrvapatta, sest nii kaugele, kui tulekuma paistnud, olnud ümbrus kaitstud kurja eest ning seal võrsunud hea vili.

Jaanitule maagiast kõnelevad mälestused ühepere-jaanituledest, kus karjaõnneks aeti pere lehmi-lambaid kolm korda ümber tule. Samuti kanti ümber tule heina ja kaasavõetud toidukraami. Alles pärast rituaalse ilmega söömingut mindi ühisjaanitulele meelt lahutama.

Tulega seondus ohverdamiskomme: igaüks pidi midagi jaanitulle viskamiseks kaasa tooma. Varasemal ajal heideti tulle peotäis linu: “Tudrad tulle, kasteheinad kesale, linad minu põllu peale.” Tuleohvriks visati ka villu, vilja ja toidukraami. Head-paremat viidi kodustesse ohvripaikadesse, pühade puude ja kivide juurde. Veel tänapäevalgi viiakse Setumaal ande Meeksi Jaanikivile.

Regilauludes säilinud iidvanad manamised kutsuvad tule äärde kokku kõiki lastest raukadeni. “Kes ei tule Jaanista tulele – sie aga kodu kolletagu, aja äärde alletagu, seina äärde sienetagu /…/”
Tulemata jäänute põllud manati umbrohuseks, nad ise loitsiti uniseks ning töös saamatuks. Arvati, et jaanitulele minek kindlustas hea viljasaagi ja kaitses talutaresid tulekahju ning pikse eest. “Kes aga ikka jalgu peran jõudis vidada, see ruttas muidu Jaani tulele.”

Kiik tõmbas ligi

Eestlaste jaanilaupäeva kombestikku ilmestab rohke kiikumine. Seegi oli algselt maagiline toiming, mis taandus ajapikku külanoorte meelelahutuseks. Üürike suveaeg ja heledad ööd vedasid noori kiigele vastupandamatu jõuga.

Kiikumisega oli lahutamatult seotud laulmine: “Kui kiige peal ei olnud laulu häält siis ka ei olnud kiikumisel mingit mõnu”. Lauldi nii kiikuma minnes, hootegijaid õhutades, kiikudes kui ka kiigelt maha kippudes.

Jaanitule paistel tantsiti, “et muru müdises”. Vanemal ajal keerutasid noored jalga torupillide, viiulite ja vilepillide saatel, uuemal ajal hinnati väsimatuid lõõtspillimehi.

“Tantsiti labajalga, viru valtsi ja ringitantsu. Küll sie õli ilus. Kui Tantsu Mari seda viel õskas ilusast tantsida! P… käis ninda toredast kahele puole ja pihtudega kieras siie-sinna, vot õli ilus vahtida.”

Ring- ja laulumängudes lõid kaasa lapsed ja vanadki. Armastatud olid mitmesugused jõu- ja osavusmängud, kus meespere sai oma vahvust näidata: veeti vägikaigast, maadeldi, visati hundiratast, võisteldi kivitõstmises.

Neiud ja noormehed jooksid võidu, nii et sääred välkusid: “Kes esimeseks tuleb, saab mehele või võtab naise.”

Kui lõkkeleegid madalamaks jäid, hakati üle tule hüppama. Algselt oli sellelgi puhastuslik ja õnnetoov eesmärk.

Öösel oli hulk inimesi liikvel, “kui üks tuli ära põles, mindi teise juurde”. Koguneti ka kõrtside juurde, sealgi jätkus õlut-viina, tralli ja hõiskamist hommikuni.

Kaskede pidulik lõhn

Suvepüha juurde kuulusid alati kased ja nende õrnmõrkjas pidulik lõhn. Kaskedega kaunistati puhtaks küüritud kambreid ja magamisaitu, neid seati voodi ümber ning torgati laelaudade vahele.

Maja katuseräästasse torgatud kaseoksad pidid kaitsma kurja ja pikse eest ning kindlustama hea suvise viljasaagi. Sama eesmärki täitsid põllule või kapsamaale torgatud haljad oksad.

Kõigi nende kombetäitmiste taga seisis usk elava puuga kokkupuute viljastavast toimest.

Jaaniööl kandsid noormehed tulelt tulles tüdrukute akna või aidaukse taha nn armukaski. Enamasti oli “kosjakase” tooja ikka teada – kas siis ööhõlmas oma silmaga ära nähtud või südamehääle reedetud.

Kase tuppaviimine näitas, et selle tooja oli meelepäraseks tunnistatud. “/…/ juhtus, et ühele neiule viisid kaks ehk ka rohkem noormeest armukaski, ja kui juhtusid õues ehk väravas vastakute, siis oli löömine lahti ja nõrgem oli sunnitud jalga laskma. Ja mitmelegi viksimalle ja ilusalle, ja kui ta ka veel rikkama pere tütar oli, siis oli viijaid paljugi. Õnnelik oli see, kelle kaske ära ei visatud.”

Jaaniööl oli trallimise kõrval ka salapärasem pool. Jaani aegu oli taimeriigil pillavalt väge, millest inimeselgi võimalik osa saada.

Seepärast sobis jaanipäev eriti hästi ravimtaimede kogumiseks. Lilledest punuti pärgi, neid torgati katuseräästasse ja saunaviha sisse. Võlujõulisi taimi kasutati põlde ja karja kaitsvas tõrjemaagias, tulevase ennustamisel ja armunõidustes.

Tuppa seinaprao vahele pistetud õnnelille järgi ennustati inimsaatust: avanenud õis tähendas õnne, närtsinud taim õnnetust ja surma. Jaanipäeva paiku niidetud jaaniheinal oli erilist väge ja kosutavat jõudu – seda hoiti turgutuseks talvel poegivatele lehmadele.

Niitudelt kogutud jaaniöist kastet peeti terviseveeks: sellega pesemine ravis silma- ja nahahaigusi, vistrikke ja paiseid.

Neiud uskusid, et jaanikaste säilitab nende nooruse ja ilu ning hoiab päevitumise eest – kahvatu preilijume oli talupiigade unistus. Jaanikastes püherdamine toonud leevendust eelkõige nahahaigustele. Haigete jalgade ravimiseks käidi jaaniöö kastes paljajalu.

Tuntud on legend sõnajala õitsemisest jaaniööl. Imeline lill “säras ilusamini kui koidutäht, tiirles kui ratas, puistas ümberringi sähvivaid sädemeid, õietuli aga valgustas ümbrust kui päike päeva”. Selle leidja pidi saama rikkaks, targaks ja õnnelikuks.

“Õit ära tuua piab aga väga raske ja kardetav olema, sest terve põrgutäis kuradeid olla õie ümber vahiks, kes igat õietahtjat silmapilk tagasi mõistavad peletada.”

Sõnajalaõie otsimisest on saanud suveöö romantikat tähistav üldmõiste, kuid päris tõelist imeõit “pole seda keegi leidnud, kes ehk on tüdruku kaindlusse saand”.

Valitsevad salaväed

Jaaniöö oli nõiaöö, “mil kõik salaväed paelutamatta maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti taltsutamatta priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab”.

Hirm kadedate ja pahasoovijate ees oli suur. Kari aeti jaaniõhtul varem koju mitte ainult jaanitulele sättimise pärast, vaid ka tugeva nõidusekartuse tõttu.

Mida kõike parema piimaõnne ja viljasaagi nimel ette ei võetud! Karjaõnne varastamiseks käidi salaja teiste laudas lehmi lüpsmas, “lüpsti” ka kadakaid ja aiateibaid.

Karjateedelt korjati võõraste lehmade jälgi, sõnnikut ja karvatutte. Head saagiõnne varastati teiste põllult noori viljapäid korjates või rukkipõllul viljakõrsi kokku palmitsedes. Salatoimetusi võimendas alastiolek.

Üldlevinud kombeks oli jaaniööl põldude ülevaatamine. Põhitähelepanu all oli muidugi leivavili, kuid pea samavõrra ka ihukatet ja rahalist sissetulekut pakkuv lina.

Neiud tegelesid kõikvõimalike armunõidustega: “Peigmeest soovides on neidudel väga palju vigurid.” Ihaldatud noormehe köitmiseks võeti appi võluvõimsad lilled-rohud, jaanikaste ning isegi higi ja ihukarvad, millest valmistati “armukakke” ja -jooke. “Poistele anti “kuu asju” tee või kohvi sees. Pidi akkama taga ajama nigu hull.”

Ennustamistuhinas kuulati ristteedel hääli ning usuti, et jaaniööl nähtud üürikesed unenäod lähevad täide. Enam levinud ennustamised olid seotud lilledega: seitset või üheksat sorti lilledest punutud pärg või lillekimp tuli ööseks padja alla panna, et tulevast unes näha.

Noorel rahval kõht tühi

Juba ammustest aegadest on jaanipäeva juurde kuulunud õlu kui muistne ohvrijook ja pidude saatja. Jaanipäevaks valmistati eelkõige piima- ja kohupiimatoite. Lõuna-Eestis tehti kodust kohupiimajuustu sõira, mitmesugused saiu, kukleid ja karaskeid.

Sellegipoolest seostub jaanipäevaga ütlemine “kaks kord aastas kõht mul tühi – jaanipäev ja nelipühi”. Pühadeajal polnud ju eriti nooremal rahval mahti toidule mõelda! Pealegi oli jaanipäev vaid üürike hingetõmbeaeg enne algavat heinategu ja viljalõikust.

Jaanituleööle järgnev jaanipäev 24. juunil oli surnutepüha, mil käidi kirikus ja külastati kadunud esivanemate haudu.

Lõuna-Eestis on Läti eeskujul jaanipäeval nimepäevalisi meeles peetud. Jaanidele tehti kingitusi, neid käidi hommikul “üles mängimas” ja lilledega pärgamas. Meelespidamise eest tuli Jaanil õlut või viina välja teha.

Jaanipäeva kombed on muutuvate aegade kiuste kindlalt püsima jäänud. Ikka veel toidab lühike jaaniöö meie looduseusku ning suviselt õitsval Eestimaal süttivad taas tuhanded tuled…

Artikli autor on Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärv, kirjutis on varem ilmunud ajakirjas Maakodu.