Aasta tagasi läks rännumees itta ja nüüd tuli tagasi läänest – selle ajaga läbis ta 52 riiki, lisaks kaks lennujaama, kus ta riiki ei sisenenud.

Nelja kuu teenistus 143 000 krooni

Ehkki algul lubasid kaks TTÜ tudengit Daniel Dobrõš ja Ivo Leeman läbida enamiku riike hääletades, selgus, et ega pöidlaküüdiga Euroopast kaugemale jõuagi.

Türgis ja Süürias said noormehed algul veel kuidagi pöidlaküüdiga edasi, aga mida kaugemale Aasiasse, seda enam hakati raha küsima. “Lõpuks oli hääletamine nii aeganõudev ja läks kalliks maksma, et bussiga oli odavam edasi sõita.”

Nii tuligi Liibanonis, Iisraelis ja Palestiinas bussiga liikuda. Pikemaid otsi tehti ka lennukiga. Läbiti India, Nepal, jõuti Taisse, Hiinasse. Kõige pikem peatus – viis kuud – oli Austraalias, kus Daniel teenis sõiduraha Ladina-Ameerika ja USA reisiks.

Ehkki Austraalia farmides suvikõrvitsa- ehk tsukiinipõldudel rabades oli töö füüsiliselt raske, korvas selle eestlastega koos elamine ja eesti keeles suhtlemine, samuti korralik töötasu.

“Nelja kuuga teenisin 13 000 Austraalia dollarit, see on meie rahas umbes 143 000 krooni,” jäi Daniel teenistusega rahule. Söögi ja öömaja peale kulutas ta selle ajaga kõigest 11 000 Eesti krooni, nii et reisiraha maailmarännu jätkamiseks oli jälle olemas.

Daniel arvutabki, et ümber maailma reisides kulub umbes 500 krooni päevas. Siia juurde loeb ta ka kõikvõimalikud altkäemaksud, mida välismaalane peab mõningate riikide piire ületades maksma. “Sind hoitakse lihtsalt piiril kinni ja siis annab kohalik politseinik sulle paberitüki, kuhu on kirjutatud 20 USD, maksad selle ära ja ongi kõik vajalikud templid passis.”

Osades riikides on ka kirjutamata tava, et iga templi eest pead niikuinii tasu maksma, ehkki see peaks olema tasuta.

Riik Rootsi ja Venemaa vahel

“Uskumatu – kuigi ma ei olnud varem üldse eriti reisinud, tulin ka ilma kogemusteta toime,” imestab Daniel Dobrõš tagantjärele ka ise.

Haigeks ei jäänud ta kordagi, kuna kõikvõimalikud kaitsesüstid olid tehtud. Samas olid Indias näiteks malaariatable­tid 20 korda odavamad kui Eestis.

Kahju pole tal ka teistele õpetussõnu jagada. Esimene reegel on sõbralikkus, teine ettevaatlikkus.

Siin toob ta näite Laosest, kus bussijuht rooli taga magama jäi, nii et buss tuuritas kuristiku serval vastu teepiiret edasi. Selle peale astus osa reisijaid, nende seas ka Daniel, bussist välja. Edasi liiguti väiksemate gruppidena hääletades.

“Kui jälle suurele maanteele saime, nägime, kuidas meie buss oli juba teise avarii teinud ja kraavi lennanud.”

Kõige olulisem on reisil aga Danieli sõnul Interneti-suhtlus. Nimelt pakub rahvusvaheline noorte kodumajutus Couchsurfing.org tasuta öömaja pea kõigis riikides, samas peab öömajaline olema ka ise valmis oma kodus rahvusvahelisi seljakotirändureid vastu võtma.

“Mu kodus Tallinnas ööbis enne tasuta ligi sada noort eri riikidest, nii et minu majutuskonto oli hoopis suurem,” selgitab Daniel. Eriti tuli tema sõnul kodumajutusega kõvasti Interneti teel vaeva näha Aasias.

Samas lisab Daniel, et Eesti oli maailma noortele enamasti täiesti tundmatu riik. “Kui ütlesin, et meie riik asub Rootsi ja Venemaa vahel, siis saadi umbes aru, kustkandist olen.”

Viis maailmaimet seitsmest

Kõige eredamate muljete avamiseks ei pea noormees pikalt mõtlema. “Nägin ära viis uut maailmaimet seitsmest!” on ta rahul.

Need olid Taj Mahal Indias, inkade linn Machu Picchu Peruus, Kristuse kuju Rio de Janei­ros, muistne maiade linn Chi­chen Itza Mehhikos ja Jordaanias kalju sisse graveeritud-uuristatud linn Petra.

Eriti sügava mulje jättis Danielile Taj Mahal. Samuti ligi 50 tiigrit ühes Tai templis, nii et inimesed liikusid suisa ketistatud tiigrite vahel.

Kõige meeldivamad reisielamused ongi noormehel Indiast, samuti Brasiiliast ja USAst. Kõige ohtlikumateks kohtadeks peab ta aga Mehhiko piirilinnu vastu USAd, samuti Hondurast ja El Salvadori pealinna San Salvadori Kesk-Ameerikas.

“San Salvador on maailmas mõrvade poolest esikohal. Kui mina sinna jõudsin, oli kell üks öösel. Õnneks viis bussijuht mind taksopeatusesse, nii et pääsesin turvaliselt öömajja. Kui sellest linnast lahkusin, siis süütasid gängid ühe liinibussi põlema, nii et hukkus 14 inimest.”

Väga turvaline on Danieli meelest aga Austraalia. “Ma harjusin oma farmis nii ära, et hiljem, kui Ameerikasse sõitsin ja pea iga päev tuli uuesti seljakotti pakkida ja uues kohas magada, siis tuli küll koduigatsus peale.”

Aga kuhu jäi reisikaaslane Ivo? Ivo jäi Danieli sõnul pikemalt peatuma just Austraaliasse.

Uus meka on Kanada

Daniel selgitab, et Ivo tahab nüüd minna mõneks ajaks tööle hoopis Kanadasse. “Äsja sõlmiti ju Eesti ja Kanada vahel leping, et meie noored saaksid Kanadas samuti töötada ja reisida nagu Austraaliaski,” teab Daniel.

Tänavu 1. augustil Eesti ja Kanada vahel jõustunud noortevahetuse kokkulepe annab mõlema riigi 18–35aastastele kodanikele võimaluse teises riigis kuni ühe aasta viibida ja töötada. Lisaks saavad noored Kanadas täiendada oma akadeemilist või kutseharidust, läbida kokkulepitud praktika või õpingud.

Kas selline uudis toob varsti meie seljakotirändurid maakera kuklapoolelt avastama uusi võimalusi karges Kanadas, näitab lähitulevik.

Ka Daniel ei ava rohkem oma plaane, teatab vaid, et juba järgmise aasta juunis pakib ta seljakoti ja asub uuesti teele.