Rein Rannap: Klassikaline muusika pole mingi hauakaevajate prioriteet
Mis siis millal lahti läheb, Rein Rannap?
15., 18. ja 19. juulil toimuvad kontserdid “Ilus maa”. Kui oma klaverituure olen seni korraldanud üksi, siis selle projekti korraldame Kosmikutega kahe peale ja laval olijate arv on ülisuur –
rokkansambel, suur segakoor, kolm solisti, lisapillimehed.
Aasta tagasi pöördusid Kosmikud minu poole ideega tulla välja mu rokk-kantaadiga “Ilus maa”, mida tänaseks ei ole 27 aastat mängitud ja millest isegi ühtegi korralikku salvestust alles pole. Omalt poolt pakkusin neile esitamiseks veel teisegi kantaadi – “Taevas ja maa”. Mõlemad on Runneli sõnadele.
Sarnanete väga mõne olevusega, kes külmal ajal on justkui peidus ning alles suvel lendu kipub. Mida talvel teete?
Vabakutselise elu ei saa vist ühelgi aastaajal puhkuseks nimetada. Puhkus oleks palgatöölisele vist tõesti üks ootuse aeg, vabakutselises tekitaks see pigem ängi. Eks ma seepärast kõiki neid asju ise korraldan ka. Õnneks on viimasel poolaastal tööd tõesti jätkunud.
Olin ju kunagi Eestist 8 aastat eemal ja just need aastad juhtusid riigi kultuurielu jaoks üsna murrangulised olema. Tagasi tulles tajusin, et olin vahepeal nii-öelda mängust välja jäänud. Tegelikult olen siiani mingil määral ametis sellega, et enda jaoks kompenseerida seda tühimikku.
Mitu laulu kirjutanud olete?
Ei ole kunagi üles lugenud. Väga palju on sahtlisse kirjutatud ja mingite visioonide visandite näol on nad sahtlis siiamaale. Samas oli laulude kirjutamine mulle kunagi lihtsalt hobi, eriti siis, kui noorest peast, 17aastaselt neid tegema hakkasin. Mu eriala oli ju klassikaline klaver.
Seitsmeteistkümneselt? Kas need “Vettinud peiari laulud” mitte varem polnud?
Nojah, see oli erand. Siis ma olin neliteist. Isikliku heliloomingu arvet pean ikkagi 17. eluaastast. “Tippmeloodia” võitmine lauluga “Sa tule nüüd” kaasa arvatud. 1971. aasta sügisel tegin Ruja, selleks ajaks olin maha saanud mitme asjaga, mis oma formaadi ja sisu poolest igasugu laulukonkurssidele ei sobinud.
Tahtsin oma ansamblit, kus ise ütlen, kuidas ja mida ette kanda. Aga samal ajal õppisin konservatooriumis ja hiljem Moskvas aspirantuuris.
Kui palju helilooja Rannap lubab oma teoste ettekandmisel mänguvabadust klaverimängija Rannapile?
See oleneb žanrist, mis käsil on. On teemasid, mis lubavad hetkeimprovisatsiooni. Tean ju, kuidas muusika kulgeb, aga teatud vabadusi võib lubada. Samas on mul üks etüüd – “Jäälõhkuja” –
üsna tiheda ja kiire liikumisega. Helikeelelt küll popmuusika, aga klaverikäsitluselt pigem klassikaline. Sel puhul ei muuda ma küll midagi, pigem näen vaeva, et seegi korralikult ära mängida.
On teie jaoks ka kohti, kus mängida ei tahaks?
Ei oska öelda…
Pulma ei lähe ju mängima?
Noh, kui lugupeetud pulmalised soovivad tseremoonia vahepeal klaverikontserti – lähen küll. Korra olengi nii mänginud. Tõsi, mitte tantsuks.
Mida ise kuulate, näiteks autos?
Kui mina autos midagi mängima paneks, siis oleksin eessõitvas autos kohe sees. Ameerikas sai see järele proovitud. Autos peab minu puhul olema täielik vaikus.
Rannap ja klaver ja muusika on justkui sünonüümid. Kas teete vahel midagi muud ka – niidate muru, mängite golfi, grillite liha? Mis te teine pool on?
Noh, sellega paraku on nii, et peaaegu kogu elu, kuni viimase ajani välja, ei ole mul õieti seda teist poolt olnud. Pidevalt tundus nii, et ma pean midagi saavutama, enne kui nii-öelda inimeseks hakkan.
Olengi end selle tõttu ehk liiga palju piiranud ja emotsionaalselt vaesestanud. Mu elukaaslane on üha rohkem hakanud vihjama, et tuleks elada ka. Samas olen püüdnud oma tuuridel võimalikult palju ringi vaadata.
Kui vähegi võimalik, korraldan asjad nii, et ei oleks neid “õhtul lähen, öösel tulen” väljasõite. Kus saan, jään kauemaks või lähen varem kohale, katsun kohta, kus viibin, sisse elada. Soomatkadest kuni ääremaa mõisahooneteni välja. Kui saan, korjan tee äärest maasikaid. Juba traditsiooniks on kujunenud suvetuuridel peatused isa juures – esivanemate talus Mulgimaal, ka õe suvekodus Saaremaal.
On teil õpilasi?
Ma ei ole mitte kunagi kedagi õpetanud. Kui üldse, siis väga laias mõttes. Kõigi oma esinemiste, laulude ja lugudega olen pigem püüdnud harida, selgitada, meelitada kuulajat – ükskõik siis, kui vana või noor ta on – muusika juurde, olgu see siis rokk, popp või klassika.
Läbi aastakümnete olete irriteerinud konservatiivset akadeemilist publikut ka oma esinemiskostüümidega. Miks?
See seondubki eelmise teemaga. Selleks, et mul oleks kedagi õpetada, on tarvis eelkõige endale tähelepanu tõmmata. See vähendab ju kohale tulnud inimese teatavat pelgu, koguni hirmu liiga tõsise muusika ees.
Nad näevad, et klassikalist ilusat muusikat ei pea alati tegema igavtõsiselt ega akadeemiliselt selle sõna hallis mõttes. Anda mõista, et selle muusika tegijad on samasugused lihtsad inimesed kui muusika kuulajad. Et nali ja igasugu vigurite tegemine on omane kõigile. Et ka klassikaline muusika ei ole mingi hauakaevajate või muuseumirottide prioriteet. Et ei jääks mulje, nagu muusika oleks leid kusagilt tolmusest keldrist, kus kopitavad keerulised lood, mida paksude prillidega arhivaar aeg-ajalt rahvale kuulda annab.
Iga mu kontserdi kujundus on tegelikult mu enda idee.
Kuidas seekord jääb?
Eks varsti paistab. Rokkansambel Kosmikud on oma kindlas esinemismundris, ülikonnas ja lipsuga. Eks nemad ja koor ongi ju põhilised esinejad. Ise löön muidugi kaasa, mängin ja räägin vahele, aga laval on meid palju.
Pealegi peaks nende kolme kontserdi tähtsaim sõnum siiski eelkõige muusikas välja tulema. Ruja ajal oli ju isamaaline sõnum võimukandjatele vastukarva. Nagu ka ansambli kogu tolleaegne tegevus.
Olen kindel, et eelkõige saan iseendale positiivse elamuse, rahulduse mängimisest. Rõõm on igast kuulajast, iga üksiku tulija pärast, kes neile kontsertidele jõuab.
Ja ükskõik, kuidas seekord ka läheb – ma mängin kindlasti edaspidigi.
Kolm isamaalist vabaõhukontserti "Ilus maa"
- Rein Rannapi kantaadid Hando Runneli luulele "Ilus maa" ja "Taevas ja maa", isamaalised laulud Ruja aegadest, Kosmikute parimad palad jm.
- 15. juulil Tartu lauluväljakul, 18. juulil Pärnu Vallikäärus, 19. juulil Tallinna lauluväljakul. Kontsertide algus kl 20, väravad avatakse kl 19.
- Piletid eelmüügist 150 ja 118 krooni, kontserdipäeval ja kohapeal 200 ja 150 krooni. Soodushind pensionäridele ja õpilastele.
