REISIKIRI | Venemaal käib vabameelsus käsikäes keeldude ja käskudega
Venemaad materdamine enam-vähem kõiges on Eestis saanud viimastel aastatel juba justkui heaks tavaks, ilma selleta ei saa sellest riigist rääkides kohe kuidagi hakkama.
Ma ei tea, kas materdamine on asja eest või mitte või kui palju need arvajad seal ise viimasel kümnendil käinud on, räägin siinkohal vaid oma kogemustest. Mis, olgu kohe ära öeldud, osutusid üsna meeldivaks. Ja ootuspäraseks.
Olin juba teadlik, et alates piiripunktist sind ja sinu tegemisi igal sammul jälgitakse - välismaalasel, saati, kui sa sisened sellesse riiki mitte n-ö ametliku turistina, kelle käigurajad on niikuinii ette kirjutatud, vaid teatud mõttes siiski vabakäigul oleva külalisena. Mis on muidugi petlik.
Juba piiritsoonis, selle paarisaja meetri läbimise jooksul kontrollitakse sinu dokumente kolm korda – nii minnes kui tulles. Riiki sisenedes saad esimesest kontrollpunktist migratsioonikaardi, A5 formaati piskikese kahe poolega paberilehe, kuhu tuleb märkida oma isikuandmed ja see, millistel alustel, kuhu, milleks ja kui kauaks sa tuled.
Väike kõva paber
Paberi tagasihoidlikust väljanägemisest ei tohi ennast petta lasta, see on kõva dokument, mis tuleb kindlasti alles hoida, millega peab igal seitsmendal riigis viibimise päeval ennast kohalikus postkontoris või politseijaoskonnas registreerima ja mis riigist lahkudes ära võetakse.
Tõele au andes on migratsioonikaardiga seonduv üks paras formaalsus, nagu palju muudki paberimajandusse puutuvat, millega Venemaal käies põrkud, aga nagu ma aru sain, võidakse selle olemasolu vähemalt teoreetiliselt igal hetkel kontrollida. Minul ei kontrollitud ja sestap ei tea ega tahagi teada, mis juhtunuks, kui välismaalasel seda ei oleks ette näidata.
Pakke täis jalgratastega üle Venemaa piiri minnes oled muidugi niikuinii paras vaatamisväärsus, aga ainult välise vaatlemise mõttes – kottide sisu idanaabri ametnikke ei huvitanud ei minnes ega tulles. Autosid aga puistati üpris põhjalikult.
Kuna käisime Venemaal just jalgpalli MMi toimumise aegu, siis olid turvameetmed nii piiril kui linnade rahvarohkemates kohtades ilmselt veelgi karmimad kui muidu.
Olin piisavalt lihtsameelne, jättes piiriületuseks selga Russia 2018 sümboolikaga T-särgi ja sain tänu sellele võimaluse vastata naisametniku lisaküsimustele fännipassi ja poolehoiu kohta.
Kui olin kinnitanud, et antud momendil on seljakott tühi kui kell, nõksas naisametnik peaga – no mine pealegi, aga vaata sa mul!
Müstiline maa, mida mõistusega ei võta
Jälgimise – ei taha nimme kasutada sõna jälitamise – maania on Venemaal õndsa Džersinski aegadest ametkondades ikka veel kõvasti juurdunud nähtus.
Ühest küljest püütakse, vähemalt näiliselt, korda hoida ehk siis näidata, kui kõva kord meil siin majas on. Teisal aga lokkab absoluutne korralagedus, vähemalt euroopalikust vaatenurgast kaedes, ja keegi ei liiguta lillegi.
Nii ei tohi Venemaal ametlikult mitte kusagil avalikus kohas suitsetada. Bussijaamade ja raudteevaksalite territooriumil, parkides, parkaltes, tänavatel, taksopeatustes, metroo sissepääsude lähikonnas – kõikjal on tossutamist keelavad märgid üleval, aga ... kõikjal ikkagi suitsetatakse.
Peterburis valgustatakse läbi kõik metroosse sisenejad, Neevalinna kesksesse bussijaama lähed sisse nagu lennukisse – taskud tühjaks, üleriided maha, kotid lindile. Nõnda saad aga vaid vaksali ooteruumi. Et pääseda perroonile, kust bussid väljuvad, tuleb järgmises kontrollpunktis piletid ette näidata, kuid alles pärast seda, kui on välja kuulutatud sinu reisile pealeminek.
Sellistes kohtades on tõesti tihe kontroll ja võib arvata, et see on ka tõhus ning veelgi enam võib arvata, et see kõik on ka vajalik. Tihendatud kontrolli, alates passiandmete kirjapanekust pileteid ostes, lõpetades asjade läbivaatusega vaksalis, läbivad kõik, kes reisivad väljapoole ühe oblasti piire. Muide, ka ühest oblastist teise helistamine on juba kaugekõne ehk roaming ning sellele kehtib eritariif.
Kontraste on rohkem kui küll
Kontraste, vastandlikke olukordi, vaheldumisi igandeid ja ülimoodsaid lahendusi leidub Venemaal hulgi. Linnadevahelistel bussiliinidel aktsepteeritakse nutiseadme ekraanile kuvatud pileteid, linnade ühsitranspordis aga valitseb veel konduktorite ajastu.
Samas toimib vaksalites meil juba ammu kadunud nn varrukameeste süsteem – isehakanud "taksistid" sõidutavad sind kokkulepitud raha eest kokkulepitud punkti. Ametlikult pole see lubatud, aga arvestades, mis kõik Venemaal ametlikult lubatud pole, on taoline piraattaksondus üsna leebe seaduseväänamine.
Linnades on sisse seatud kaunikesti ranged nõuded ettevõtjaile, kes soovivad oma toitlustusasutust soojal suveajal tänavakohvikuks laiendada. Tänavale tõstetud lauad peavad olema rinnakõrguse aiaga piiratud ja katusega kaetud, katuse ja rinnatise vaheline osa aga omakorda kaetud võrgu või kilega. Põhjusel, et tolm sööjate taldrikutesse ei langeks ja linnud purukesi nokkima ei pääseks. Nojah – istud siis sellises kohvikus nagu kasvuhoones, kusjuures tuvid ja varblased ja kassid sebivad seal ikka segamatult ringi.
Telefonikaardile raha laadida saad iga nurga peal seisvate spetsiaalsete automaatide kaudu, et aga seda kohalikku telefonikaarti saada, pead omama Venemaa passi, ei piisa isegi Venemaa kodaniku välispassist. Sissesõitnutele on mõistagi teised, kohalikest märksa kallimad helistamise ja interneti kasutamise võimalused.
Järgneb
