Rooste tänavanurgal muusikuna

“sealt ta tuleb, keel vesti pääl”, alustab Jürgen Rooste luuletust “Viimane eestlane”, iseloomustades nii ennast kui igaüht meist.

Rooste ei olnud selle arvustuse ilmumisest huvitatud. Talle tundus see enesekiitmine, üks suurimaid patte maapealses riigis.

Aga me ei teinud tema vastuhäälest väljagi. Mis maksab tänapäeval ühe luuletaja hääl!

Pealegi – Rooste on üldse üks teistmoodi mees. Kui paljud teised luuletajad on eelkõige mehed, naised, isad, emad, siis tema on eelkõige luuletaja. Ning siis isa ja mees.