Ruhnlaste kink Eesti riigipeale — 10 värsket kanamuna

Kui Konstantin Päts juulis 1921 koos saatjaskonnaga Ruhnu saarele jõudis, ei saanud sadamas kõrgeid külalisi oodanud ruhnlased esimese hooga aru, kes on Eesti riigivanem ja pida­sid esmalt kõige tähtsamaks meheks ilusas mundris Pätsi adjutanti.

Ajaloo suursündmustest kõrvale jäänud Ruhnu ning sealne rahvas ei teadnud kaua aega ei Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ega Vabadussõja algusest. Jaanuaris 1919 tunnistas Eesti Ajutine Valitsus Ruhnu saare Eestile kuuluvaks ning otsusest kirjutati ka Eesti lehtedes, kuid talvistes oludes lehed saarele mõistagi ei jõudnud. Kevadel levisid aga Eestis kuuldused, et Läti valitsus nimetas saare Läti koosseisu kuuluvaks.

Otsustavaks sai hülgerasv

Et olukorrast selgust saada, asus 30. mail 1919 Tallinnast teele nn Ruhno ekspeditsioon. Kohale jõudes peeti kõigepealt umbusklike ruhnlastega mitu tundi üldpoliitilisi kõnelusi. Seejärel nõustus ekspeditsioon ostma ruhnlastelt 644 puuda hülgerasva, andes vahetuskaubana jahipüsse, padruneid, petrooli ja soola, aga ka 100 liitrit piiritust ning 150 pudelit veini. Etteruttavalt tuleb märkida, et riigiesindajate lootus müüa sõdurisaabaste määrimiseks mõeldud hülgerasv Lääne-Euroopasse ebaõnnestus, sest I maailmasõja lõppedes nõudlus kadus. Tallinna sadamasse seisma jäänud hülgerasv riknes ning 1919. aasta hilissügisel avastas Riigikontroll riigile tehtud kahju. Siiski otsustati asi lõpetada, leides, et “ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline, kui äriline ettevõtmine oli”. Ruhnlaste jäämist Eesti Vabariigi koosseisu mõjutasid kindlasti kaks väga tähtsat asjaolu. Esiteks see, et nende traditsioonilised hülgepüügi alad asusid Eesti vetes, ning teiseks, et Eesti võimud lubasid saare noormeestel läbida sõjaväeteenistuse kodusaarel.