Kindel aeg on seal veteran­sportlaste käsutuses, kes teevad algul sooja – jooksevad, võimlevad – ja hakkavad siis kes oda viskama, kes vasarat või ketast heitma.

“Olen seal ainuke naine, teised kõik on mehed ja minust nooremad,” tunnistab vitaalne 86aastane vanadaam, kellest, kui tavapärane seelik seljas, ei või arvatagi, et ta sellise alaga tegeleb.

Kusjuures tulemused on muljetavaldavad – paar nädalat tagasi võitis ta Itaalias Torinos toimunud X seeniorsportlaste maailmamängudel neli kuldmedalit ning püstitas vanuseklassis 85+ maailmarekordid kettaheites, raskusheites ja heidete mitmevõistluses.

Ketast heitis ta 16 meetrit ja 8 sentimeetrit, keti otsas olevat raudmuna 9,21 meetrit ja kogus mitmevõistluses viie ala peale 4271 punkti.

Kettaheites püstitas ta parema tulemuse kui eelmine maailmarekord, mis oli ­samuti eestlase, täpsemalt Nora ­Kutti käes.

“Vahel võidab tema ja vahel olen mina parem,” naerab Hilja 90aastasest konkurendist rääkides.

Eelmisel aastal valiti Hilja Bakhoff Eesti parimaks naiskergejõustikuveteraniks. Medaleid ja karikaid on tal kodus mitu kappi täis.

“Vahel loen, kui palju medaleid kokku on, aga nüüd on jälle meelest ära läinud,” naerab ta. “Nendega pole tegelikult midagi teha, aga kui antakse, siis võtan vastu.”

Naise saavutusi pole suutnud kokku lugeda teisedki. “Ta on heitealadel paljukordne veteranide maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medalivõitja,” väidab wikipedia.org.

Peab ennast ikka iga päev liigutama

Nooruses tegeles sportlik naine peamiselt odaviskega, kuna toona keskenduti ühele alale, ja oli ses vallas Eesti meister.