Nõnda tekkis ka Arvo Pärdil 1970. aastatel omapärane kadumaläinud helide otsingu ja vaikuse periood (“Credo” ja “Tabula rasa” vahel), kus loovus võttis aja maha, et uues kvaliteedis ja vormis veelgi võimsamana kõlama lüüa. Enne seda aga oli periood, kus märkmikud ja noodivihikud täitusid küll mõtestatud tekstidega, kuid sellest jäi uute muusikaradade otsingutel väheseks.