Seal Vändra metsas Raplamaal
Eidapere jaam Tallinna-Pärnu raudteeliinil uhkeldab muljetavaldava, ent räämas jaamahoonega. Vanasti käis siit läbi kaheksa reisirongi päevas, nüüd neli.
Jaamahoone ülesannet väärikas maja enam ei täida, elanikena leiab siin veel peavarju viis inimest. Kunagine avar ooteruum on pungil kõiksugu koli täis.
Eidapere vanal Pärnumaal, seal, kus saavad alguse kuulsad Vändra metsad, on vana klaasivabriku asula. Vändra poolt tulles hakkavad silma suured ja madalad kunagised selle vabriku töölistele ehitatud elamud, endiste aegade barakid.
Eidaperelaste arvates vajaks paljud säilinud vana vabriku hooned, nagu arstipunkt, kontorihoone ja muud, töölisasula miljöö hoidmiseks kaitse alla võtmist. Vabriku 1935. aastal lammutatud hoonest on jäänud alles vaid suur ja lage plats otsekui asula keskväljak.
Kas tulevikukool asub maal?
Aga mil moel Eidaperre niisugune uhke koolimaja rajati? Selline küsimus kerkib keelele igaühele, kes suurt ja netti hoonet ammulisui silmitseda võtab. Kahjuks on ehitis keeruliste ehitusaastate tõttu tehtud kehvematest materjalidest ning kipub tasapisi lagunema.
Õpilaste arv on kahanenud 75-le. Neist 25 on vanas mõisamajas tegutseva õpilaskodu asukad. "Kõik liigub selles suunas, mis kätte on näidatud," ütleb kooli direktriss Heli Piisang. Õpilaskodusse on tung suur, suvel helistas direktorile hulk lapsevanemaid mitmest Eesti piirkonnast. Aga riigi toetus on praegu vaid 22-le õpilaskodu kohale.
Kui kool kinni pannakse, satub ohtu kogu paiga tulevik. Ometi näeb Tallinnast vaid poolteise aasta eest Eidaperesse kolinud Heli Piisang maakoolidel suuremat tulevikku kui linna omadel. "Kui maakoole soodustada, võivad inimesed hakata oma lapsi maale õppima tooma."
Kandi suurima tööandja, põllumajandusliku osaühingu Tavex juht Artur Kokk räägib, et kunagisest siinsest kolhoosist on järele jäänud Tavex, seakasvatusega tegelev Antera osaühing ning talud. "Meil on umbes 400 lüpsilehma, kellele ise varume sööda. Inimesi on praegu ametis 24."
Ettevõtete käekäik ja tulevik sõltub Artur Koka arvates suuresti just Eidapere koolist ning selle perspektiividest. "Kui keegi tuleb kohta vaatama, küsib ta kõigepealt, kas lähedal on ka lasteaeda või kooli. Seepärast on lausa eluküsimus võidelda kooli püsimise eest. Enamikul meie töötajaist on kolm-neli last."
Ometi Koka firmas Eidapere koolist tulnuid ei tööta. Levinud on arvamus, et õpetamise kvaliteet on suurtes koolides parem.
Oma tegevusala koha pealt häirib Kokka kõige enam komme vastandada suuri ja vähemaid tootjaid. "Pigem peaksime seisma ühise asja eest. Oleneb ju enam hoopiski asukohast, ettevõtlikkusest, tööjõust ning paljust muust. Paljudes kohtades pole võimalikki suurtootmist arendada. Pole mõtet raisata raha kaklemise peale."
Oma piima viib Tavex Rakverre ASi Maag piimatööstusesse. "Põllumajanduses pole konkurentsi," ütleb Artur Kokk. "On ületootmine. Piima ületootmine. Me püüame siin Vändra metsade ja rabade vahel üksteist toetada - püüame ellu jääda. Ja raske aja üle elada."
"Alla viie tonni piima kuus tootjaid ei taheta enam varumises vastu võttagi. Põhjendusega, et varumine läheb kalliks. Sisuliselt liigub süsteem väiketootmise väljasuretamise suunas. Euroopa Liidu toetused on suunatud taludele, väiketootmise peale. Väiketootja aga ei suuda vajalikke investeeringuid teha."
Oma 30 lehmaga väiketootjaks tituleeritud taluperenaine Maie Klemm kurdab, et temasuguste jaoks on piima kokkuostuhinda langetatud kahe ja poole krooni peale. Ehk kahe krooni jagu, võrreldes mulluse jaanuarikuuga. "Aga eks vahepeal sai tehtud investeeringuid ning nüüd tuleb mõelda, kuidas neid tasuda saab."
Maie Klemm alustas 19 aastat tagasi nullist. "Ehitasin maja, kasvatasin talu kõrvalt üles neli poissi. Sellesama talu pärast saadeti minu mehe pere 1949. aastal Siberisse. Mees on seal sündinud. Võiksin oma talust ja perest raamatu kirjutada. Hästi põnev on see olnud."
Vanad, aga terved
Mõningase üllatusena selgub, et kohapeal on ka oma bussifirma, OÜ Remfakt. Ettevõtte noor tegevjuht, Eidaperes sündinud ja koolis käinud Valdur Akker räägib, et tehakse pea kõike, põhitegevuseks on siiski bussiliiklus.
Iga päev on liiklemas kolm suurt ja kaks väikest bussi. Igati tänapäevased masinad. Ja võlgu pole firma õnneks kellelegi. Hiljutine kütusehinna langus ettevõtjatele suurt kergendust siiski pakkunud pole. "Teenuse hinna määravad ikkagi busside amortisatsioon ja palgad," ütleb Akker.
Lokuta Vabatahtliku Tuletõrjeseltsi üks eestvedajaid Eno Hermann räägib, et kohalikel pritsimeestel on tulnud juba selgi aastal tulekahjule välja sõita. "Oleme toetunud rohkem lääne tuletõrjetehnikale ja sõprade abile Saksamaalt. Neilt oleme saanud kaks autot ja hulga varustust. Sõidame vajadusel suvalisse kohta Rapla maakonnas. Aga ka Vändra poole Pärnumaale."
Seltsi liikmeiks on peaaegu kõik Remfakti töötajad. Missioonitundest. "Meie varustus on küll viletsavõitu, aga Eesti vabatahtlikest seltsidest parim."
Murelikud noodid on OÜ Trakmets juhataja Andres Aasavälja hääles. "Oleme seitsme töötajaga väike firma, tegeleme puidu töötlemisega ja liimpuidu tootmisega." Turunõudlus on Aasavälja sõnul nii palju vähenenud, et nüüd ollakse ellujäämiseks sunnitud varuvariante otsima. "Suurematel firmadel on praegu isegi raskem, sest kaotada on rohkem. Ning me oleme suurtest ka ehk paindlikumad."
Kehtna vallavalitsuse sotsiaalnõunik Mare Käpp on pidevas liikumises. "Vallavalitsusse ehk Kehtnasse on siit 25 kilomeetrit, mul kulub ikka terve päev ära, kui tahan kõik kohad läbi käia."
Eidapere asukaist on pensionäre ligemale kolmandik. Nii et Mare Käpp on siin oodatud inimene.
Kuidas on lood juurdekasvuga?
Mare Käpp osutab OÜ Remfakt noorele juhile. "Väga hea. Tema andis eile nime oma kaksikutest poegadele. Detsembris oli meil teinegi paar kaksikuid. Meil vallas pole hulk aega nii palju lapsi ilmale tulnud - tervelt kuuskümmend. Muidu oli see ikka neljakümne ringis."
Häda aina kasvab
Maimu Haasma on Eidapere pensionäride päevakeskuse Kuldne juhendaja. See tähendab koos käivat rühma vanainimesi. "Kord või paar kuus. Kui on sünnipäevad, siis peame neid. Vahel kutsume perearsti haigustest rääkima, politsei käib julgustust andmas... Et ärge muretsege, kõik on korras. Ning kui apteekrile uued rohud tulevad, käib tema neid meile tutvustamas."
Maimu Haasma tuli Eidaperre 1952. aastal noore tüdrukuna, töötas 42 aastat järgemööda ühe koha peal raamatupidajana. "Tulin siia, mõne aasta pärast leidsin endale elukaaslase, mu pere on siin. Ilus oli see koht, kui ma siia tulin, nüüd muutub vägisi kolkaks. Pühapäeviti meil näiteks bussid üldse ei liigu. Rong hommikul ja õhtul ikka käib. Vändrasse bussi enam ei käi. Postki ähvardab kaduda. Ning hädad muudkui kasvavad."
MTÜ Elupuu õpilaskodu projekti juht Mati Michelis on ka Kehtna valla volikogu liige. Mõte tühjalt seisvasse vanasse koolimajja õpilaskodu luua tekkis 1999. aastal. "Hoone oli kokku vajumas. Õpilaskodu mõte oli tol ajal uudne kogu Eestis. Meie olime koos Rein Järvikuga ühed selle algatajad, kahjuks võttis asja elluviimine üksjagu aega."
Mõned head aastad elus oma kohta otsinud Eidapere kooli loodusloo õpetaja Margus Maripuu - aednik, nagu ta end palub nimetada, usub, et väike maakool on kõige sobivam paik lastele kodutunde sisendamiseks. Plaanis on Eidapere koolist teha roheline kool oma kasvuhoonega, oma metsa ja järvega... "Oleme selle kavatsuse juba ka kooli arengukavasse lisanud. Et last seoks oma kodukohaga midagi rohkem kui ainult õppimine."
Läbirääkimiste küsimus
Eidapere rahvamaja saal on suur kui mõne kiriku oma. Kuidas rahvamaja juhataja Helgi Randla selle rahvast täis saab?
"Täis saab kord kuus peetavate tantsuõhtutega. Siin on väga hea publik tantsimas - keskealised ja nooremad. Vändrast käib paarikümneliikmeline seltskond. Raplast ja Järvakandist käiakse ja Kehtnast ning Kaiust."
Pidudele on kombeks kutsuda eelkõige nimekaid ansambleid ja soliste. "Meie Mees seda rida alustas, siis tulid Rock Hotel, Ivo Linna, Erich Krieger, Anne Veski, Marju Länik, Uno Loop, Uno Kaupmees, Voldemar Kuslap, Heidi Tamme, Katrin Karisma," loeb Helgi Randla ette vägeva rea.
Kas tulevad hea meelega kohe?
"See on läbirääkimiste küsimus," vastab Randla.
Meie poole tormab metsikut energiat täis valge karvakera. Kutsika perenaine on Viive Hansumäe, kes jaamahoone ümbruse eest hea seisab. Tema on siin ametis juba 1967. aastast saadik. Meenub kunagine lööklaul raudteest otse majaukse ees. "Kui on rongide möödumisaeg, majas põruvad seinad ja laed..."
"Ega siin mingit kindlustunnet küll pole," ütleb punases majas asuvas Eidapere ainsas poes leti taga seisev Valve Schmidt.
Poes käivad enamasti kohalikud pensionärid. "Vändras käiakse ikka," ütleb Schmidt. "Ja marketites. Autod ju kõigil istumise all!"
Poe juures kohtume ka Eidapere perearsti Maret Tammega, kes tunneb ameti tõttu peaaegu kõiki kohalikke inimesi. Poole kohaga on Maret Tamme Eidaperes, teise poolega 25 kilomeetri kaugusel Kehtnas. Seetõttu kulub suur osa tohtri elust kõige kaasaegsemal kombel ratastel. "Aastas sõidan läbi üle 50 000 kilomeetri." Tööd on palju, ainuüksi üle 70aastaseid inimesi on Maret Tamme käe all 170.
Õpilaskodu taga lösutab Vene ajal ehitatud Eidapere saun. Vana mõisapark on võsast välja puhastatud ja kenasti korda tehtud. Mõis oli siin kuni 1905. aastani, mil mõisnik tollest kahtlasest ümbrusest Saksamaale jalga lasi.
Lõpetame ringkäigu Margus Maripuule eriti südamelähedases paigas, otse Eidapere külje all asuvas Mukri rabas. Maastikukaitseala laudteed mööda vaatetorni poole sammudes imestan, kui palju jälgi on rada katvasse värskevõitu lumekihti teha jõutud.
Vaade 13meetrisest tornist ümberringi laiuvale rabamaastikule on lummav. Vahepeal pilvedega kattunud taeva servas punetab sõnulkirjeldamatutes toonides loojang. Justkui suur soe oranži varjuga lamp valgustaks nähtamatut tuba. Hinge kerkib võitmatu soov selle vaatepildi eest tänada veel kedagi peale meie lahke saatja. Ent keda?