Soome loodusfilmitegija Atte Henriksson oskab ka tavalises olukorras erilist näha


Operaator Atte Henriksson.
Operaator Atte Henriksson.Joosep Matjus

Üle kümne aasta Eesti loodust filminud Atte Henrikssoni ja Joosep Matjuse koostöö viljana sündis “Tuulte tahutud maa”.

Esimest korda sattus Atte Henriksson Eestisse 2008. aastal, kui tuli Riho Västriku produktsioonifirmasse praktikale. Kohe järgmisel varahommikul asusid nad koos Joosep Matjusega Saaremaa poole teele ning veetsid seal filmides mitu päeva. Teineteist mõisteti ka vaikides ja nii sai juba toona selgeks, et ilmselt tehakse kunagi koos filmi.

Nii läkski. Mõni nädal tagasi jõudis vaatajate ette Joosep Matjuse ja Atte Henrikssoni täispikk loodusdokumentaal “Tuulte tahutud maa”.

Loodusfilmini jõudis Atte üsna loomulikult. Tema isa Jan Henriksson on aastakümnetepikkuse kogemusega loodusfilmioperaator, kelle osalusel valminud filmid on Euroopa festivalidel palju auhindu võitnud.

Atte Henriksson looduses – kaamera kogu aeg võttevalmis. Joosep Matjus
Seotud lood:

Atte käis väikese poisina isaga metsas, aitas väiksemat varustust tassida, hoidis mikrofoni. Hiljem astus filmikooli ja õppis operaatoritööd. “Õpingute ajal soovisin proovida ka teisi žanre kui loodusfilm, aga enamik koolitöid kippus siiski otseselt või kaudselt loodusega seostuma,” meenutab Atte kooliaega.

Noorel operaatoril on hea meel, et leidis Joosep Mat­ju­se, kellega saab pingutuseta ühel loomelainel püsida. “Põhja­maa­des on väga vähe noori loodusfilmitegijaid, mistõttu on suur õnn, kui leiad endale hea koostööpartneri,” ütleb Atte. 2015. aastal asutas ta e-residendina koos Joosep Matjusega ühise produktsioonifirma WildKino.

Loodust filmida pole sugugi lihtne, tunnistab Atte ja lisab, et võib küll mõelda läbi, mida kaadrisse peaks püüdma, aga kas see juhtub või mitte, seda ette ei tea. “Kõige keerulisem on võitlus iseendaga, oma mõtteviisiga. See žanr eeldab väga palju hetkes olemist.”

Atte Henriksson Matsalus. Vihmahoogude eest tuli aeg-ajalt peitu pugeda. Joosep Matjus

Tuulte tahutud maa” puhul oli unistus kaadrisse püüda metskitsesokkude võitlus. Ühe võtteperioodi ajal Matsalu luhas jalutades sattuski Atte ideaalses valguses võitlevate metskitsede peale. “Kõige rohkem meeldis mulle see, et loomad olid täiesti loomulikud, nad ei märganud minu olemasolu üldse. Ja see on alati kõige tähtsam: loomi mitte segada.”

Loomade käitumise tundmaõppimine on oluline osa loodusfilmitegija eeltööst. Et osata ette mõelda, mida loom või lind järgmisena teeb – ainult nii jõuavad vaatajateni ehedad kaadrid. “Tuulte tahutud maas” on ka kaadreid põdraemast koos väga noorte vasikatega, ja on teada, et äsja poeginud loomadega peab ettevaatlik olema.

Ühtki ohtlikku olukorda loomadega Attel pole ette tulnud. “Muidugi saab ennast ohtlikku olukorda panna, aga parem on mitte proovida. Loodusfilmi tegemise idee on ikkagi selles, et sa jälgid looma nii, et ta sind ei märkaks.”

Eesti looduse rikkus

Kõige rohkem meeldibki Attele loomi filmida. Tegelikult on kogu see protsess ülimalt põnev. “Mõni ütleb, et naudib seda, kui film on lõplikult valmis. Mulle meeldib terve protsess, sest kogu aeg õpin midagi uut.” Erilist väljakutset pakub Atte sõnul mõne tehnilise lahenduse väljamõtlemine. Nii õppis ta omal käel selgeks droonide ehitamise, kui neid veel nii vabalt saadaval polnud. “Tuulte tahutud maas” on kõik droonivõtted Atte Henrikssoni tehtud.

Joosep Matjus ja Atte Henriksson Kasari luhal. Erakogu

Kuigi Atte on varemgi Eesti loodust filminud, siis “Tuulte tahutud maa” võtteperioodi ajal sai ta veel rohkem aimu selle mitmekesisusest. “Soomes on hästi palju metsa, seetõttu peab päris palju sõitma, et mõnda kindlat liiki näha. Hiljuti sõitsin Tallinnast Tartusse ja nägin sel teekonnal kahtteist metskitse. Soomes ei näe neid nii lühikese aja jooksul kunagi nii palju. Ja tegelikult nägin ma peale metskitsede veel väga paljusid teisi loomi.”

Eestis viibitud võtteperioodide ajal oli Attel kõik eluks vajalik matkabussiga igal pool kaasas. Pikalt looduses viibimine hakkas talle pärast pikki võtteperioode aga sedavõrd meeldima, et otsustas ka Soomes maale kolida. “Loodusfilmide tegemine on teatud määral ka elustiil. Loodusega ühes rütmis elamine on loodusfilmitegijale ainult hea,” on Atte kindel. Nüüd piisabki sellest, kui astuda koduuksest välja, et sattuda otse looduse keskele.

Pole midagi põnevamat, kui loodusega samas rütmis elada, näiteks jälgida, kuidas valgus päevarütmi määrab. Hommikune ja õhtune aeg pakuvad kindlasti enam põnevust kui keskpäev. Osaliselt seetõttu, et põhjamaa loomad liiguvad enne ja pärast päikeseloojangut ning sel ajal on neid lihtsam kohata.

Nõva rannik. Filmis on droonivõtted Atte Henrikssoni tehtud. Atte Henriksson

Pärast Eesti lagedatel luhtadel põtrade filmimist oleks Atte tahtnud vahelduseks ka mõnes mägisemas piirkonnas filmi teha, kuid saatus mängis vingerpussi. Saatis Ungarisse. Ka seal tuleb filmida väga tasasel maastikul.

Et sipelgaid lahti seletada

Kui pärida, keda Atte Henriksson hetkel kõige rohkem oma kaamerasse püüda ihkab, siis selgub, et sipelgaid. “Püüan aru saada, kuidas sipelgate maailma lahti seletada. Tihtipeale inimesed ei tea neist suurt midagi.”

Päikeseloojang rabas. kaader filmist

Loodusfilmitegijana on Atte suur soov näidata inimestele loodusest erilisi hetki, mida keegi veel näinud pole. “Loodusfilmis olevad loomad või maastikud on tegelikult üsna tavalised, aga sageli inimesed ei satu loodusesse õigel hetkel või pole neil piisavat aega, et loodust jälgida,” ütleb ta.

“Tuulte tahutud maas” on Atte Henriksson koos Joosep Matjusega selliseid erilisi kaadreid Eesti loodusest tabanud väga palju.