Šotlased on imelikud inimesed. Nagu eestlasedki. Ning juba tükk aega Euroopa teisel serval oma olemise ja õiguse eest võidelnud. Ei teagi, kummal paremini on läinud, keele mõttes on meil muidugi rohkem vedanud. Teisalt: šotlased on meeletumad ja vabamad, kogu oma olekuga.

Eestis on Šoti asja vedanud veidi salapärasem ja suletum Šoti klubi, rahvalikum ja avatum Eesti Šoti Kultuuriselts ja omal moel ka Viskiklubi, lisaks on veel tantsurühmad ja sõltumatud sõbrad (nii Johansonid kui Kukerpillid on kohapääl käinud ja teavad ka laule).

Juba see on uhke, et nende rahvussümboliks, esišotlaseks pole mõni sõjard või poliitik, vaid naistemehest joodikpoeet, kes aeg-ajalt ka talupidaja või maksuametnikuna hakkama üritas saada – ega luule tollalgi sisse toonud, kuigi Burns oli XVIII sajandi teises pooles kindlasti tuntuim-laulduim elav poeet. Eestlased teavad vast enim laulu “Auld Lang Syne”, nüüd on tänu Kullo Vende tõlkele ja Kukerpillide ägedale esitusele olemas ka “Scots Wha Hae”, loodetavasti jõuab see kunagi plaadile ja raadiossegi.

Uurisin asju Eesti Visikiklubi vedajalt ja suurelt Šoti sõbralt Toomas Tiivelilt. Tema andmetel toimus esimene täiemahuline Robert Burnsi õhtusöök, kus Tiivel ka ise osales, Sangaste lossis aastal 1986, ühe suusalaagri raames. Haggis, toostid ja täismäng. See oli akadeemilise Inglise klubi suusalaager. Kõik inglise keeles. Seda vedas Irene Tiivel, Tooma ema. Seltsis oli juba ka Kullo Vende, suur šoti tõlkija. Tantsiti tantse, lavastati näidendeid – “Šoti” oli terve laagri teema.

Kunstnike õmmeldud kildid

Eestis on olemas ka Šoti klubi (seda veab Märt Haamer), mis tähistab 20. aastapäeva. Idee oli teha vanalinna üks Šoti-teemaline koht, tänapäeval on see kahjuks uue nimega, aga kogunetakse sääl ikka.

Toomas Tiiveli veetud viskiklubi on juba 23aastane. Paljukest see nüüd Šoti värk on, arvab ta ise, vast pooles mahus. Nende kildid (eestlastele ikka Šoti seelikud) õmblesid klubiga seotud daamid, kunstnikud. Need pole kindla mustriga, küll ehtsa kildi lõike järgi, aga igaühele sellest riidest, mis saada oli. Esimest korda kandsid viskiklubilased neid sündmusel “Eluvee allikal”, mis kurval kombel langes Alo Mattiiseni surma­päevale.

“Mina ei tea ühtki teist persooni maailmas, kelle sünnipäeva nii laialt tähistataks kui Burnsi oma,” arvab Tiivel. Muidugi kohe Jeesuse järel...

Sarnane meelelaad

Kõlab küll veidi materialistlikult: Šoti kultuur Eestis on kildid, haggis, viski, tantsud...

“Ju meil midagi sarnast on – iseolemise püüe, isepäisus. Miks me tunneme hingelähedust iirlaste ja šotlastega, aga mitte eriti hispaanlastega? Meelelaad ja hingamine on sarnane. Šotlased ei ole maailmavallutajad, nad on küll igale poole läinud, aga pole midagi vallutanud. Nagu meiegi. Vaevalt et nad Šoti impeeriumist mõelnud on. See on meil ühine, impeeriumi mõttelaad ei lähe meile. Samas on neil vedanud: viskit, kilti, Burnsi päeva teatakse kõikjal maailmas.”

Kui ma esimest korda kildi selga pidin panema, siis pelgasin, et mis tunne on. Tegelikult oli mõnus ja mehelik, teistmoodi. Tiivel on näinud, kuidas pikka villast kilti ka pleediks seotakse, et sellega kas või põõsa all magada. Kildi sidumine on tema meelest suurem kunst kui mis tahes lipsu sidumine.

Eks meie Šoti-huvi ole ikka pidupäevane, pole miskit parata.

Toomas Tiivel: “Burnsi õhtul on sümpaatne selle kindla rituaali, järjekorra hoidmine, see on vastu pidanud juba aastast 1802. Me võiksime miskit sarnast välja mõelda... Mis on šotlastele ja ka eestlastele ehk omane: nad ei tule mitte etendusele, vaid mängivad kaasa. Ka eestlastel on ikka olnud kombeks sisulisi tooste öelda, keegi kirjutas peoõhtul luuletuse, keegi kandis selle ette. Nõukogude aeg jättis muidugi jälje. Me ostame lõbustusi sisse, ei mõtle neid ise välja. Teeme parem ise! See on Burnsi peo puhul sümpaatne!”

Juhan Liivi mälestusõhtul pakuksime küll vist vaid karaskit ja kaevuvett...