Sotsiaalne kunstnik ja maailmarändur
“Olen nii õnnelik, et jälle olen Eestis,” ütleb soomlasest maailmarändur Kalevi Kääriö. Viis aastat tagasi sõitis mees oma silmatorkavalt maalitud bussiga Tallinna ja peatus mõne aja Merivälja teel, kust avaneb kaunis vaade üle Tallinna lahe vanalinnale.
Samas paigas on Kalevi taas sama bussiga, milles ta on elanud viimased 15 aastat. Seekord on tal kaasas noormees, sõber Ville, nagu Kalevi teda tutvustab, kes väntab maailmarändurist filmi.
Kaljumaalingute päästja
“Teil on siin nii puhas,” kiidab Kalevi vaimustunult. “Soomes on sigala sellega võrreldes,” teatab ta ja kurdab, kuidas isegi väikelinnades visatakse rämpsu maha ning puhtusest ei hooli keegi.
Pensionärina on endine meremees Kalevi oma vaba aja pühendanud loomingule ja kaljumaalingute tutvustamisele.
Mees nimetab ennast sotsiaalseks kunstnikuks, kelle eesmärk on tuua oma rahva teadvusesse tuhandete aastate vanune kultuur – kaljumaalingud – ning lisaks neile tuua oma rahva kultuurimällu tagasi XVII–XVIII sajandist pärinevad puuskulptuurid, mida kunagi võis leida Soome kirikutest, eelkõige Pohjanmaalt.
Neil inimesi kujutavatel puuskulptuuridel on rinna kohal või süles avaus, kuhu sai pista annetusraha. Soome keeles on nendel kujudel oma nimi – vaivaisukko ning neid on teada üle maa kokku 108.
Aga mitte ainult kunst ja ajalugu ei huvita meest, kes ennast ka šamaaniks nimetab. Kalevi Kääriö on oma kodumaal esinenud loengutega ka Soome tulevikuvõimalustest. Ta on rahvuskaaslastele püüdnud meelde tuletada, et nad on oma kultuuri- ja kunstipärandi hoidjad ning peaksid hoolt kandma vanade väärtuste säilimise eest.
Kalevi on ka ise maalinud töid, mis meenutavad kaljumaalinguid – et neidsamu vanu ja väärtuslikke taieseid saaksid inimesed vaadata näiteks kas või kohvikus või kõrtsis, sest kuhugi kaljudele nad neid vaatama ju enam ei lähe.
Ehtsad kaljumaalingud on raskesti ligipääsetavad ja osa ka hävimas. Seetõttu on ta neid maalinud kangale ja joonistanud paberile ning rännanud oma näitusega mööda Soomet.
Oma maa vana kunsti laiemaks tuvustamiseks on mees teinud ka kodulehe kalevikaario.fi.
Puhas keskkond
Kalevi peab õigeks, et kunst jõuaks kõigi inimesteni. Tema eesmärk on levitada kunsti evangeeliumi kõikide võimaluste abil. Seda ongi ta teinud mitte ainult Interneti ja näituste kaudu, vaid ka oma ebatavalise bussiga – oma liikuva koduga ringi sõites. Selles bussis on lisaks elamistingimustele loodud ka võimalused kunstiloominguks ning isegi keraamika põletamiseks.
Tallinna saabus Kalevi Kääriö seekord eesmärgiga joonistada Pirita teel asuva Orlovi lossi treppi. Seepärast, et see trepp on tema meelest kaunis ja sel on sümboli tähendus.
Kalevi räägib innustunult ka keskkonnast ja keskkonnakaitsest. “Meil on turvalisus, on puhas vesi, puhas õhk ja vaikus – need on tohutud väärtused, mis veel rohkem hinda lähevad,” usub ta. Puhas keskkond on tema sõnul väärtus, mida me veel tõeliselt hinnata ei oska. Ise puhastas ta kolm nädalat vabatahtlikuna Soomes üht puhkeala ja sellest rääkides jõuab mees taas selle juurde, et Tallinn on tema meelest silmatorkavalt puhas linn.
“Meil on turumajandus, kus puhtus ja turvalisus pole mitte kõige tähtsamad,” arutleb maailmarändur. “Kõige tähtsamaks on saanud raha.” Samas usub ta, et turumajandus on oma lõpu lähedal. Mis aga tuleb seejärel?
Euroopal on räpane minevik, kui meenutada eurooplaste maadevallutusi ja kolooniate rajamisi. Euroopal pole suurt tulevikku loota, arvab ta. Tulevik kuulub Brasiiliale, Indiale, Hiinale, mitte aga euroopalikule turumajandusele.
“Oleme unustanud eetilised ja moraalsed väärtused,” arutleb mees, kes pole oma maailmavaatega ühtegi erakonda sobitunud.
“Ma teen palju tööd,” räägib Kalevi. “Keraamikat, maale, joonistusi. Minu pildid on ka mõnes heas galeriis, aga ega need raha mainimisväärselt sisse ei too. Ma ei oska müüa.” Ta on sõlminud lepingu, et kõik tema tööd lähevad kord Soome riigile.
Paar aastat on selle kummalise mehe tegemisi jälginud Ville oma kaameraga, et mehest dokumentaalfilm teha. Materjali on kogunenud 30 tunni jagu. Filmi teeb noormees omal kulul ega oska öelda, millal see valmis saab. Kuuldes Mark Soosaare Pärnu filmifestivalist, kuhu tema töö võiks suurepäraselt sobida, lubab ta mõelda, et ehk peaks selle festivali jaoks filmile tähtaja seadma.
Äkiline pööre
Kalevi elus on aga toimunud pööre. Näituse ringreis lõppes aasta tagasi Lääne-Soomes Huittises, kui ta seal ühtäkki inglit kohtas.
“Ma armusin sel hetkel,” räägib mees. “9.09. on meie armastuse sünnipäev.” Mees ei varja vaimustust naisest, kelle vanust ta ei nimeta, kuid kelle tõttu on valmis katkestama või isegi lõpetama 15 aastat kestnud vaba ränduri elu. “Ei uskunud, et kohtan veel naist oma elus,” tunnistab ta.
Armastatud naise pärast on Kalevi otsustanud nüüd bussi talveks seisma panna ja ise paikseks jääda ning isegi suitsetamise maha jätta. “Kui 70aastane mees armub, siis on see tõsine lugu,” tunnistab Kalevi. 15 aastat on ta elanud ratastel. Esimest korda selle aja jooksul asub mees bussist majja elama. Naine on talle juba Huittises vana maja, endise meierei üürinud.
“Vanus on selline, et palju pole enam aastaid jäänud. Nüüd vajutan pidurit, sest armastus on kõige tähtsam,” ütleb Kalevi. “Olen otsustanud, et ma ei jää enam tänavale. Saija päästis ühe mehe Soomele tagasi.”
Küsin filmimees Ville Lamminmäkilt, kas Kalevi on Soomes väga erandlik inimene. “On,” vastab Ville. “Sellist meest kohata ja temast filmi teha on nagu lotovõit.”
