Sünnipäevalaps, kellel on kolmandik miljonit austajat

 (1)
Sünnipäevalaps, kellel on kolmandik miljonit austajat
“Meelejahutaja” trupp 1977. aastal: esimeses reas Helle-Reet Helenurm, Eino Baskin, Ita Ever ja Einari Koppel, teises reas Anne Paluver, Jaanus Orgulas, Tõnu Aav, Ago Saller ja Priit Aimla ning tagumises reas Alfred Mering, Urmas Kibuspuu, Robert Gutman ja Hans Kaldoja..

“Järjejutt”, “Mnemoturniir”, “Keskööprogramm”, “Kultuurikaja” “Müstiline Venemaa”, “Kuula rändajat”, “Aja jälg kivis” – neid saateid kuulavad väga paljud.

Vikerraadio jõudis esimest korda eetrisse 45 aastat tagasi
3. aprillil. Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus, miks selline raadiojaam üldse sündis?

See loodi alternatiiviks tollasele raadio 1. programmile, milles edastati venekeelseid Moskva uudiseid, vennasrahvaste raadioloomingut ja muud. Vikerraadio kava kokkupanekul lähtuti selgelt kuulajaskonna, mitte parteiaparaadi huvidest. Kava oli uudislik ja heas mõttes meelelahutuslik. Mängiti kerget muusikat. Vikerraadio kuulatavus ületas üsna pea kümnekordselt
1. programmi oma.

Kõige selle taga oli Ado Slutsk, erakordne isiksus, julge ja särava mõistusega mees, tõeline visionäär.

Ülim populaarsus saatis Vikerraadiot kohe algusest peale. Millised saated olid menukiteks algaastail? Mida head on aastate tagant elus veel tänaseni?

Vikerraadios sündinud ning siiani populaarsed on “Järjejutt”, “Mnemoturniir”, “Keskööprogramm” ja “Kultuurikaja” ning viimase aastakümne menusaadetest “Müstiline Venemaa”, “Kuula rändajat” ja “Aja jälg kivis”. Algusaja raadiohäältest on siiani eetris Helgi Erilaid, Anne Erm ja Olavi Pihlamägi.

Mis on see võlujõud, mis on hoidnud Vikerraadiot vaheldusrikkas ajas elus tänase päevani?

Seotud lood:

See, mis ikka asju elus hoiab – suurepärased inimesed. Väga andekad ja entusiastlikud. Ma ei pea silmas ainult neid, keda eetrist kuuleb. Raadios on väga olulised taustajõud ja nendega on meil läbi aegade vedanud.

Raadiomajas on alati olnud eriliselt hea õhkkond. Seda räägivad kõik, kes siin töötanud on.

Esinejate hulgas on kindlasti olnud pea kõik vähegi tuntud Eesti inimesed. Kuid ilma kelleta poleks Vikerraadio olnud see, mis ta on?

Kõige uhkema karjääriga on kahtlemata kauaaegne “Mnemoturniiri” saatejuht Siim Kallas. Väga raske on moodustada tegijatest pingerida, nimetan enda subjektiivsed lemmikud nende hulgast, keda Vikerraadio eetris enam ei kuule: Peeter Hein, Mari Tarand, Valter ja Jaak Ojakäär, Erki Berends, Terje Soots.

Kuidas elasite üle pöördelised ajad, mil turg hakkas paljutki meie elus oma maitse järgi määrama? Kas raadiojaama ajaloos on olnud ka nii-öelda kriisiaegu?

Loomulikult on nii pika aja jooksul kriise olnud. Kui 1993. aastal loodi Raadio 2, siis kadus hoopis kasutusest nimi Vikerraadio. 1995. aastal taastasid selle toonased juhid Ain Saarna ja Mart Ummelas. 10–15 aastat tagasi pakkusid erajaamad tugevat konkurentsi, eriti on meeles Raadio Elmari jõuline tulek. Viimased 10 aastat on meie positsioon olnud suhteliselt stabiilne.

Praeguseks on Vikerraadiost saanud keskne avalik-õiguslik raadiojaam. Milline on teie, kolmandiku miljonini küündiva kuulajaskonna koosseis?

Vikerraadio on ligi kümme aastat olnud suurima kuulajaskonnaga raadiojaam Eestis. Mullu kuulas seda iga nädal keskmiselt 45 protsenti eestlastest. Ainsana suurematest jaamadest kasvatas Vikerraadio kuulajaskonda ka 2011. aastal.

Vikerraadio on hinnatud eeskätt kõrgharidusega inimeste hulgas ja nende hulgas, keda huvitab ühiskonnas toimuv. Suuremate kommertsjaamadega võrreldes on Vikerraadio eripäraks suhteliselt suur ja lojaalne kuulajaskond – paljudele inimestele on see ainus ja peamine jaam, mida kuulatakse. Samal ajal on kommertsjaamade auditoorium dünaamilisem, kuulajad on valivamad ja vahetavad sagedamini jaamu.

Vikerraadiot kuulatakse enam-vähem ühtlaselt üle kogu Eesti, võrdselt nii maal kui linnas. Viimastel aastatel on meie geograafia laienenud, internet ju piire ei tunne ja paljude välismaal elavate eestlaste jaoks on just Vikerraadio kontaktiks
koduga.

Õnneks ei pea enam saatekava järgi raadio küljes olema, üha rohkem inimesi eelistab oma lemmiksaateid meie kodulehelt kuulata just neile sobival ajal

Kas olete tundnud ka valusamaid reageeringuid oma poliitikasaadetele nii-öelda ülaltpoolt või on vahekord tööandjaga laabunud kivide ja kändudeta?

See on üks müüt, mis visalt ringi liigub. Ikka kujutatakse ette, et kusagil keegi haarab telefoni ja annab poliitilisi suuniseid. Ma ei mäleta mitte ainsatki sellist juhtumit.

Loe veel

Loomulikult on eri aegadel ülemused helistanud ja ühe või teise saate kohta arvamust avaldanud, aga neil on selleks täielik õigus täpselt nii nagu igal teisel raadiokuulajal. (Täpsustuseks, et ERRi programmid pole riiklikud, vaid avalik-õiguslikud. –
Toim.)

Üha hoogsamalt muutuvas ajas peate ajaga kaasas käima, samas säilitades olulist ja väärtuslikku. Millist osa peaks Vikerradio mängima Eesti elus tulevikus?

Mulle teeb rõõmu see, et meelelahutusele suunatud raadiomaastikul on juba aastaid eesotsas jaam, mis on selgelt suunatud informatiivsusele ja uute teadmiste pakkumisele. See fakt lükkab ümber müüdi sellest, et rahvas soovib vaid skandaale ja meelelahutust.

Kui mõtlete klassikalise raadio all raadioaparaati, siis see teeb kindlasti läbi tohutud muutused. Kuid vajadus hästijutustatud lugude, uudiste ja hea muusika järele ju jääb, sõltumata sellest, kust seda kuulda
saab.

Kas olete plaaninud panna Vikerraadio väärikas ajalugu kunagi raamatukaante vahele? Näiteks viie aasta pärast aset leidvaks suureks juubeliks?

See on hea mõte, praegu on veel piisavalt aega, et sellega tegelema hakata.


ELUKÄIK

Vikerraadio

- Sündinud 3. aprillil
1967 Eesti Raadio teise
programmina.

- Eesti kõige suurema
kuulajate arvuga programm.

- Peatoimetaja Riina Rõõmus.



“Vikerkaja” ja “Keskööprogramm”

Mina Vikerraadio loojate hulgas polnud, nendeks olid tollane Eesti Raadio juht Ado Slutsk, Peeter Hein ... kes seal veel võisid olla – jumal, neid inimesi polegi ju enam. Mul on tunne, et seal oli alguses ka Valdo Pant. Kindlasti oli seal ka Ivar Trikkeli mõistus mängus.

Kui Vikerraadio loodi, olin ma tööl Eesti Raadio “Päevakajas”, äsja ülikoolist raadiosse tööle tulnud noor inimene.

Eesti Raadio esimene programm oli ikka väga tõsine, oli vaja midagi ajaviitelisemat, eks seepärast see Vikerraadio loodigi. Oli vaja teistsuguseid uudiseid ja lahedamat muusikat. Rohkem oli mõeldud ka noorema kuulajaskonna peale. Muusika osa oli programmis suurem, kui see tavaliselt raadios oli olnud.

Päevane uudisteprogramm “Vikerkaja” kl 12–1ni sisaldas nii uudiseid kui ka reportaaže ja uudiseid. Uudised vaheldusid muusika ja ilmaennustustega. See oli märksa lahedam kuulata kui nii-öelda tõsine uudistesaade.

Tollases üldiselt ideoloogiaga küllastunud meediamaastikul oli Vikerraadio kindlasti samm edasi inimlikuma ja ausama ajakirjanduse suunas. Päris suur samm.

Mina isiklikult hakkasin seal “Päevakaja” kõrval ka “Vikerkaja” tegema. Kui aga juba õige varsti tuli “Keskööprogramm”, anti see minule toimetada. See oli tol ajal täiesti uus asi. Huvitavaid projekte tekkis kui seeni pärast vihma.

Mingit silma peal hoidmist ehk jälgimist oli kogu aeg tunda. “Vikerkaja” ja “Keskööprogramm” olid algusest peale otsesaated. Tol ajal teatavasti seesuguseid eriti ei soositud. Seetõttu oli ka minu kui toimetaja roll väga keeruline. Ühel pool oli autor, kes midagi teha tahtis ning oma õigsuses veendunud, teisel pool aga peatoimetaja ... kes ütles, et niisugust asja me küll läbi lasta ei saa.

Algul tegin “Keskööprogrammi” toimetajana päris üksi, hiljem tuli paar-kolm inimest lisaks.

Tol ajal vapustasid maailma igasugu suured liikumised, mis väljendusid uues muusikas. Pidin ennastki nende asjadega kiiresti kurssi viima. Tekkis ka juba omamaine popmuusika – tänini on meeles, kuidas me Virmalisi salvestasime. Abiks oli Olavi Pihlamägi. Igatahes hakkas kõik juba meilgi liikuma. Vikerraadiost ja “Keskööprogrammist” sai ikka kaunikesti suur aken sellesse muutuvasse maailma.

Kindlasti oli kusagil vastumeelt see ingliskeelne muusika. Lõpuks määrati mingi protsent, palju seda lasta võis.

Helgi Erilaid

vikerraadiolane selle aegade algusest peale



“Meelejahutaja” läks lahti sügisel 1973

Hakkasime “Meelejahutajast” mõtlema 1973. aasta kevadel, suvi läbi mõtlesime, sügisel läks lahti! Idee autorit on raske välja tuua, kolmekesi olime – Toivo Tootsen, Peeter Hein ja mina.

Meelelahutusasjad läksid tol ajal hästi peale. Aga seesugust püsisarja polnud. Meie soov oli panna käima midagi kandvat, kus oleks nii huumorit kui muusikat. Saade kestis tund ja kakskümmend minutit, eetris käis pühapäeviti kell 11.10.

Kohe alguses saime aru, et venelaste abita me kaua vastu ei pea. Keskmiselt läks iga nädal eetrisse kuus lugu. Kui see korrutada viiekümne kahega, siis on kohe selge, et ainult Eesti humoristidega poleks seda välja kandnud. Ise hakkasin “Meelejahutajale” tekste kirjutama alles 1976. aastal. Lõin muidugi sidemeid Vene humoristidega.

Meil figureeris tänapäeva Vene satiiri kõikvõimas kuju Mihhail Žvanetski. Samuti Juri Aleksandrov (pages 1980ndate paiku Ameerikasse); Arkadi Arkanov (vanim elusolevaist satiirikuist-humoristidest, kes järgmi­sel aastal saab 80 täis); Vladlen Bahnov, Nikolai Bulgakov (sündinud 1950, ei ole kuulsa Bulgakovi sugulane). Koostööd sai tehtud ka German Drobizi, Grigori Gorini, Arkadi Haiti, Aleksandr Kurljandski, Aleksandr Haziniga. Lion Izmailov on üks produktiivsemaid vanuigi tormakalt jätkavaid humoriste, kes esineb tihtipeale ka Vene televisiooni huumoriõhtuil.

Nimekaid humoriste mahtus “Meelejahutaja” repertuaari teisigi.

Pahandusi oli muidugi Vene ajal palju, algul kontrolliti juba valmis linte, siis leiti, et vastutav silm peab kogu materjali juba enne lindistamist üle vaatama. Eks selle tõttu ka tase tasapisi langes. Kus on nalja, seal on teravusi, ja kus on teravusi, seal on õiendamisi.

Ado Slutsk oli väga ettevaatlik inimene, tema suutis hullemad kohad ära kärpida. Ütlemisi “valge majaga” oli küll, aga päris tüliks asi siiski ei kiskunud. Et paneme kinni saate ja selle tegijad veel takkaotsa.

Päris algul “Meelejahutaja” teab mis populaarne polnud, aga raadiomajas oli saal alati täis. Esimesed saated tegime Valges saalis, aga see oli kõlaliselt kehv ja rahvast käis ka liiga palju ringi. Asi paranes, kui saime raadioteatri enda kätte.

Näitlejad said muidugi väga hästi aru, et nende rahakotti “Meelejahutaja” eriti ei täienda, aga eks nende põhiamet ole ju näitlemine, mitte rahategemine.

Mina lahkusin “Meelejahutajast” 1988. aastal, siis läks saade rohkem kodumaise huumori peale üle. Ning suri vaikselt välja.

Priit Aimla

“Meelejahutaja” toimetaja 1973–1988



“Meelejahutaja”

- 3. aprillil kell 16.05 kõlab Vikerraadio 45. sünnipäeva puhul eetris meeleolukas otsesaade “Meelejahutaja 2012”. Kavas on armastatud “Meelejahutaja” vanemad naljad ning Veiko Märka, Andrus Kivirähki ja Mart Juure kirjutatud tänapäevased sketšid.

- Näitlejatest on kohal nii vanema põlvkonna näitlejad kui ka nooremad tegijad Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Hilje Murel.Lavastaja on Lembit Ulfsak.

- Lisaks eetrist kostvale saab otsesaadet jälgida veebikaamera vahendusel Vikerraadio kodulehel ning sealsamas saadet hiljem ka järelkuulata ja -vaadata.

Ernesaks