Viimaste nädalate ETV pühapäevaõhtud on näidanud, et endiselt pälvib eetriaega sovetiaja temaatika.

Ideaalmaailma häving

Kuulsa režissööri Andrei Nekrassovi telesarja “Hüvasti, seltsimehed!” avakaadrid ja helipilt tunduvad kulunud ja üleekspluateeritud – Kreml, punalipp, Nõukogude Liidu hümn, kommunismiliidrite hõiked raadioeetris jm. Seda on palju nähtud. Nõukaaja teemat on tagantjärele lõputult analüüsitud ja kommenteeritud.

Sarja tegemisse on kaasatud režissööri näitlejannast tütar Tatjana, kes mängib oma juuri otsivat ajalootudengit Gagarinat. 1980. aastatel Läänes üles kasvanud Gagarina peab dialoogi oma 1950ndatel Nõukogude Liidus sündinud ja nõukogude ideaalide vaimus kasvatatud isaga. Telesari jutustab loo nõukogude maailma ja selle aluseks olnud sotsialistliku utoopia kokkuvarisemisest. Seda on filmitud mitmes Euroopa riigis, küsitletud ja näidatud on nii tuntud kui ka tundmatuid inimesi.

Sarja ainestik põhineb paljuski mõttel, et NLi kokkuvarisemine oli üllatav, illusioonide ja ideaalide purunemine. Minul kui 1980. aastatel üles kasvanud eestlasel tekkis sellist lähenemist nähes kohe küsimus: kelle jaoks oli see ideaalkord ja keda selle kokkuvarisemine üllatas? Tõsi, sõjaline ja poliitiline režiim näis vankumatu, aga kes oli majanduses toimuvaga rohkem kursis, see... Rääkimata nendest, kes olid näinud ja kuulnud, mis toimus või oli toimunud uhke fassaadi taga.

Ideaalide purunemine ja üllatus süsteemi kokkuvarisemise üle on mingis mõttes uudne lähenemine, sest üldiselt räägitakse tagantjärele ikka nii, et nõukogude korra absurdsus ja kokkuvarisemine oli ette näha, see oli algusest peale võlts ja lühinägelik jne.

Nii arvavad tagantjärele paljud need, kes selles süsteemis elanud või lugenud viimaste aastate ajalootõlgendusi. Sealhulgas paljud eestlased, ka mina.

Mul on raske ette kujutada, kui suur osa selle filmi praegustest vaatajatest pidas omal ajal Nõukogude Liitu ja selle satelliite siiralt ideaalseks süsteemiks.

Muidugi polnud olupilt ka päris selline, nagu filmis väidab tuntud dissident Lagle Parek − et Molotovi–Ribbentropi pakt ei olnud mingi saladus, ja kes tahtis, sai ka sellel ajal kõike lugeda.

Tundub, et kõik ei teadnud tahta ja küsida. Väga palju ei olnud 1970.−1980. aastatel enam ka neid, keda lapsed õues rahvavaenlaseks kutsusid või kes püüdsid järjepanu kuulutada punarežiimi massimõrvadest, piinamistest ja tagakiusamistest.

Väga vaba aeg

Nõukogude korra idealiseerijaid võis olla hulganisti Lääne idealistide, kapitalismikriitikute, vasakpoolse noorsoo hulgas. Paljud nendest lülitusid hiljem tõenäoliselt ümber Gorbatšovi ja perestroika lainele, mida selles sarjas samuti palju kajastatakse.

Aga tagantjärele selgub üllatuseks ikka ja jälle, et nõukogude korra idealiseerijaid leidus mitte ainult teisel pool raudset eesriiet, vaid ka suure punariigi sees, sealhulgas Eestis. Filmist tuleb välja, et mõni näeb veel 20 aastat hiljem sotsialismi elavana unes.

Ent kõigil neil, kes nõukogude aja ja korra kokkuvarisemise üle elasid, on asjast oma ettekujutus, oma kogemus. 1980.−1990. aastad läbi elanud eestlasele on selles filmis arvatavasti vähe uut, aga tõenäoliselt pole see ka antud dokfilmi sihtrühm.