Paul on emotsiooniuuringute ja mitteverbaalse suhtlemise valdkonna pioneer. Tema raamat “Valede jahil” selgitab, kui tõhus võib olla kogenud silm, märgates suvalist, näiliselt asjassepuutumatut detaili – ebatavalist hingetõmmet, sõrmeliigutust või hääle muutust – ning eksimatult tuvastada vale. Autor kirjeldab kaasahaaravalt, kuidas inimese kehakeel, hääl ja näoilme võivad reeta valesid, kuid ka meisterlikult eksitada isegi professionaalseid valekütte – kohtunikke, politseinikke, uurijaid ja luureagente. Ekmani andmed pärinevad otseselt uuringutest, raamatus läbivalt toodud näited aga poliitikast, kirjandusest ja igapäevaelust.

“Valede jahil” nägi ilmavalgust esimest korda Ameerikas 1985. aastal, nüüd Maalehe raamatusarjas ilmuv väljaanne on selle kolmas, värskeimate uuringute põhjal tehtud järeldustega täiendatud versioon. Ekman on siinsetes uutes peatükkides järjestanud olulisimad käitumisalased vihjed pettuse kohta, arendanud välja ühetunnise iseõppeprogrammi, mille abil võime jälgida ja mõista näo mikroilmeid, ning uurinud, millised näoilmed reedavad, et inimene võib peagi muutuda vägivaldseks. Nende ohtlike signaalide äratundmist õpetab raamat samuti.

Autor toob esile, et üritades pettust tuvastada, pöörame me sageli tähelepanu valedele asjadele. Efektiivse valetamise juures pole peamine keerukus seotud info varjamisega, vaid valetamise käigus tuntavate emotsioonide varjamisega. Süütunne, hirm ja isegi tüssamisrõõm, mida valetaja õnnestunud pettuse korral tunneb, annavad vihjeid, mis kogenud jälgijale on ilmselged. Ekman tunnistab küll sõnavääratuste ja kehakeele reetlikke märke, kuid on oma uuringutes täheldanud, et näoilmetele keskendumine peidab endas veelgi suuremat väärtust. Ta õpetab oma lugeja identifitseerima ja tõlgendama nimelt neid ülikiirelt tekkivaid ja kaduvaid näo mikroilmeid.

Valetajad jälgivad tavaliselt oma sõnu ja nägu ning püüavad neid kontrollida tunduvalt rohkem kui keha ja häält. Verbaalne kontroll õnnestub neil paremini kui näo puhul, sest sõnu on võimalik paremini selgeks õppida kui ilmeid. Samas on lihtne aru saada, mida öeldakse; palju raskem on mõista, mis inimese näost peegeldub. Seitsmest universaalse ilmega emotsioonist – viha, hirm, vastikus, põlgus, kurbus, üllatus või rõõm – võib valede tuvastamiseks igaüks oluliseks osutuda, kui see on vastuolus öelduga või inimese võetud hoiakuga.

Üheksa valetamise motiivi

Miks inimesed üldse tegelevad millegi nõnda nurjatuga? Autor eristab küsitluste ja analüüsi tulemusel valetamise üheksat motiivi.

1. Karistuse vältimine. Seda nimetasid nii lapsed kui ka täiskasvanud kõige sagedamini. Karistust võidakse karta väärteo või juhusliku eksisammu eest.

2. Tasu saamine, mida muidu poleks võimalik saada. See on nii laste kui ka täiskasvanute hulgas sageduselt teine motiiv.

3. Kellegi teise kaitsmine karistuse eest.

4. Enda kaitsmine füüsilise ohu eest. See erineb karistamisest, sest oht pole seotud väärteoga. Sellise motiivi näiteks on olukord, kus üksi kodus olev laps ütleb ukse taga seisvale võõrale, et isa magab parajasti teises toas.

5. Teiste heakskiidu saavutamine.

6. Täbarast sotsiaalsest olukorrast väljapääsemine. Selle näiteks on lapsehoidja tööaja lõppemise ettekääne igavalt peolt pääsemiseks või telefonikõne lõpetamine väitega, et keegi on ukse taga.

7. Häbist pääsemine. Laps, kes ütleb, et diivan sai märjaks veega pritsimise, mitte püksipissimise tagajärjel, on sellise motiivi näiteks, kui ta ei pelga karistust, vaid üksnes häbistamist.

8. Privaatsuse säilitamine, teatamata seejuures kavatsusest osa infost ainult enda teada jätta.

9. Võimu rakendamine teiste suhtes, hoides ohvril olevat informatsiooni kontrolli all.

Eelistame usaldamist kahtlustamisele

Ekman nendib, et meie esivanemate elukeskkond ei vorminud inimestest taibukaid valedekütte. Neil, kes oleksid suutnud kõige osavamalt valetajaid käitumise põhjal kindlaks teha, oleks tollastes elutingimustes olnud väga vähe eeliseid. Tõsiseid valesid esines tõenäoliselt harva, sest privaatsuse puudumise tõttu oli vahelejäämise võimalus suur. Koostoimivas, suletud ja väikeses kogukonnas oleks valede paljastamine toonud kaasa inimese maine hävitava ja möödapääsmatu kahjustumise.

Tänapäeva ühiskonnas on olukord peaaegu vastupidine. Valetamiseks on ohtralt võimalusi, privaatsust on lihtne saavutada, suletud uksi leidub palju. Vahelejäämise korral ei pruugi sotsiaalsed tagajärjed midagi hirmsat kaasa tuua, sest tööd, kaasat ja elukohta on võimalik vahetada.

Kahjustatud maine ei pruugi inimesega tingimata kaasas käia. Neil põhjustel elame tänapäeval oludes, mis valetamist pigem soodustavad kui takistavad; tõendeid ja tegevusi on lihtsam varjata, ning vajadus hinnangute andmisel kahtlusaluse käitumisele tugineda on märksa suurem. Ja lisaks pole evolutsioon meid valetamisega seotud käitumises ilmnevate märkide suhtes just kõige nutikamaks teinud. Aga millegipärast ei püüa inimesed kasvamise käigus ise õppida valesid tuvastama.

Autor pakub, et meie vanemad pole meile nende endi valede märkamist õpetanud ning et me eelistame usaldamist kahtlustamisele – usaldav hoiak muudab elu, hoolimata võimalikest tagasilöökidest, rikkamaks, võrreldes kahtlustava hoiakuga. Tihtipeale soovime suisa ise enda eksitamist, aidates kogemata seeläbi valele kaasa, sest meile on teatud puhkudel oluline tõde mitte teada. Samuti on meid kasvatatud olema suhtlemisel viisakas, mitte varastama informatsiooni, mis meile ei kuulu. Selle üsna märkimisväärseks näiteks on viis, kuidas me alateadlikult oma pilgu kõrvale pöörame, kui vestluspartner kõrva või nina urgitseb.

“Valede jahil” lugemist võib soovitada igaühele, kes huvitub valetamise äratundmisest. Populaarteadusliku kirjanduse kohta on see kohati küll nõudlik lugemine, kuid siiski hulga ladusamalt loetav kui süvaakadeemilised teadustekstid, mille põhjal see on kokku pandud.