TARKUSEPUU: Lapsepõlv mõjutab meid kogu elu

Kui tihti esitame endale küsimuse, miks meie elu on
selline? Miks näeme välja just sellised? Miks, miks?

Esitame küsimusi nagu nelja-aastane pisipõnn, kuid vaikselt sisekõnena. Ja kui ei suuda enam taluda vastuseta jäänud küsimusi, karjume oma hingevalu kogu maailmale välja. Kuid ka siis ei saa me alati vastust, sest selleks peame pöörduma sissepoole, salapärasesse ja ettearvamatusse alateadvusesse.

Inimene elab ja areneb läbi suhtlemise. Kuid missugune on tema suhtlemise kvaliteet? Missugune on lapse esimene suhe oma vanematega ja lähedastega? Ka väliselt kenade kodude suletud uste taga võib leida jahmatamapanevat hoolimatust, füüsilist ja eriti hingelist vägivalda laste vastu, mis tihtipeale avaldab saatuslikku mõju kogu eluks.

Inimese arengus on kõige olulisem aeg tema eelkooliiga. 95 protsenti oma intellektis saavutame just sel perioodil, mil teadvus ehk mõte on veel tagaplaanil ja meie elu juhib alateadvus, tunded. Seega, kui noore inimese murdeeas on probleeme, tuleb tagasi vaadata lapsepõlve ja teha kindlaks, mis tema elus sel ajal toimus. Mis on sellise väära käitumise algpõhjus.

Alateadvus on nagu lindistav magnetofon. Kõik, mida laps sel ajal näeb, kuuleb ja kogeb, salvestub tema elu juhtivates programmides. See on aeg, mil kujunevad välja inimese uskumused, kas siis negatiivsed või positiivsed. Mõnikord võib selline negatiivne uskumus istuda meie sees aastakümneid vaikivalt, kuni mingi käivitaja tõttu see aktiveerub.

Edueeldused jagunevad kolmeks

Hea kohtlemine lapsepõlves on parim osa, mida saab lapsele tema tulevikku kaasa anda. Hea kohtlemine tähendab vastutuse võtmist teise inimese eest. Laps, kel puudub veel oskus ja vajadus vastutada, kuulubki ju täiskasvanud inimese vastutusalasse. Me “kasvatame” lapsi suure armastusega, ja nagu sõna “täiskasvanu” meile teada annab, siis mingil hetkel on see inimene n-ö valmis saanud, valmis kasvatatud, täpsemalt – täis kasvanud. Küsimus on selles – mida.

Elus ei ole kõik täiuslik. On lapsi, keda ei ole soovitud, on vanemaid, kelle huvid on suunatud mujale kui oma lapsele. On nii palju plaane ja eesmärke, tähelepanu hajutajaid. Vanemate hulgas leidub neidki, kes ise on saanud kahjustada – on nad siis haiged või selliseid, kelle enda lapsepõlv on olnud raske.

Taoistlik mõtlemisviis jagab inimese elu edueeldused kolmeks. Esiteks taevane eeldus ehk sünnihetke astroloogiline kaart. Teiseks maine eeldus ehk koht, kuhu inimene on sündinud – nii klimaatiline, poliitiline, aga veelgi olulisem on perekondlik mõju. Kolmas eeldus on see, mida inimene saadud infoga peale hakkab, kas ta jääb ohvri rolli või astub oma eluteed ise juhtima ja looma. Martti Paloheimo “Lapsepõlve mõjud” peatub eelkõige inimese elu edueelduse teisel osal.

Paloheimo on Soome tuntud psühhiaater, kes käsitleb oma raamatus niisuguseid keerulisi teemasid nagu positiivsete emotsioonide olulisus, viha talitsemine, andeksandmine, isata lapsed, tõrjutuse juured, füüsilise ja vaimse väärkohtlemise tagajärjed jpm. Seda raamatut ei saa lugeda kui kerget ajaviidet, ent see annab hea võimaluse analüüsida oma elu, käitumisviise, lapsepõlve ning ka iseenda suhtumist järglastesse ja suhtlemist oma järglastega. Meil on võimalus muuta kasvava inimese uskumusi ja sellest tulenevalt suunata tema elukäiku.

Oma raamatus toob autor sisse uue mõiste “kodukahjustus” (kotivammaisuus). Mida see tähendab? Kodukahjustus ehk lapsepõlvekodus inimesele osaks saanud halva kohtlemise tagajärjel tekkinud psüühiline seisund.

Laps vajab armastust

Autor täpsustab, et lapsed, kelle närviühendusi enne kooliminekut piisavalt ei stimuleerita, ei saa kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud saada. Veel halvemini läheb siis, kui neid lisaks sellele halvasti koheldakse. Tagajärjeks on kahjustus kahel tasandil: on olnud liiga vähe head ja liiga palju halba.

Kuhu tõmmata piir lapse mõttetu poputamise ja hellitamise ning otstarbeka ja asjaliku hoidmise vahel? Kuidas on kogu rahva ajude arengut mõjutanud loomuvastased õpetused laste tingimusteta kuuletumise tähtsusest, varajasest puhtusekasvatusest, söögilauas valitsevast ülikarmist korrast, kehalise karistamise kasulikkusest jne? Sellistel juhtudel on põhjust tõsiselt rääkida varajaste kahjustuste saamise võimalustest.

Kui aga lapse vahetu ümbruskond, lühidalt öeldes – kodu – tegutseb lapse lootustele, ootustele ja õigustele otseselt vastu, on mõjutused muidugi negatiivsed ning äärmuslikel juhtudel lausa katastroofilised.

Mida laps vajab? Laps vajab armastust ja veel kord armastust. Ei ole tähtis, mis on tal seljas või mida ta sööb, kui on olemas armastus. Lapse hing ihkab kuhugi kuuluda, sest kõigest eraldi olemine, mitte kellelegi kuulumine tundub võimatu. Mahajäetuse tunne tapab, selles puudub armastus. Inimene, kellele lapsena on vanematelt osaks saanud väga vähe hellust, jääb selles suhtes pimedaks ja tundetuks. Ta ei oska ega tunne ka vajadust oma lastele hellust anda. Õnneks on helluse jagamise õppimine võimalik ka hilisemas eas.

Autor räägib raamatus ka andestamisest ja armuandmisest. Siinkohal läheb minu ja autori arusaamine natuke eri teed, aga võib-olla on küsimus ka mõistete täpsemas tõlgendamises. Lähtun põhimõttest, et ma ei saa oodata teiste paranemist, vaid pean ise paranema, muutuma, ja andeksandmine, ka lahtilaskmine on muutumise teekonna esimene samm.

Selle raamatu lugemine sunnib esitama endale küsimusi. Kuidas sind ennast lapsena koheldi? Mida sa mäletad oma lapsepõlvest ja seal valitsenud meeleolust? Kas oli see päikeseline või oli seal ka musti pilvi?

Vasta neile küsimustele ausalt! Head lugemist!