Dr Wayn Dyeri raamatus “Sinu loomuse nõrgad kohad” kohtume just selliste õpetlike, lihtsalt ja humoorikalt inimloomust ning arengut kirjeldavate lugude ja mõtetega. Dyer annab ülevaate, kuidas meie enesepilt ja eneseväärtustamine kujunevad ning miks meil on ennast ja oma käitumist nii raske muuta.

Saab selgeks, et on meie enda otsustada, kui targad või võimekad me soovime olla. Võimekus ei ole kaasasündinud omadus, vaid kujuneb aegamööda. John Carolli artiklis “Koolitöö mudel” määratletakse võimet kui ajahulka, mida õppur vajab ülesande lahendamiseks. Sellest tuleneb loogiline järeldus, et piisava aja jooksul võib meist igaüks mis tahes ülesande lahendada või akadeemilise oskuse omandada. Kuid me ei taha seda, sest miks peaksime oma energiat raiskama, lahendamaks probleeme, mis meid ei huvita?

Sarnaselt valime ka oma mudeli “minast” ehk jääme kinni oma mineviku valikute juurde – kuidas oleme kokku pannud oma minapildi. Miks jääme nii sageli kinni ennast mitte väärtustavasse minapilti? Sest mugavam on omandada teiste arvamused, kui et ise mõelda. Sest nii väldime riske, mis paratamatult kaasnevad elus edasi minekuga ja ehedate armastussuhetega. Sest nii saame kaastunnet, tähelepanu, vahest isegi tunnustust, mis kenasti asendab armastusvahekorra riske. Sest nii on meie õnnetustes süüdi teised, võime kaevelda ega pea ise midagi ette võtma. Sest nii saame veeta oma oleviku mitte midagi ette võtvas masenduses, kaaslaseks enesehaletsus. Sest nii saame kinnitust oma tuge otsivale käitumisele.

Ole oma tunnete peremees!

Oleme kasvanud kultuurisituatsioonis, mis õpetab, et me ei ole vastutavad oma tunnete eest. Dyer toob mõned väited, mida ikka ja jälle kasutakse: Sa solvasid mind. Sa paned mind piinlikku olukorda. Ma ei saa sinna midagi parata, et nii tunnen. See ajab mind iiveldama. Ma kardan kõrgust. Sa teed mulle häbi. Ta ajab mu pea segamini. Sa tegid mind teiste ees narriks. Jne

Igas sellises käibefraasis sisaldub sõnum, et me ei ole vastutavad oma tunnete eest. Dyer soovitab küsida endalt, kas ikka tasub olla õnnetu, masendunud, solvunud, ta soovitab põhjalikult analüüsida neid tundeid tekitavaid mõtteid. Kui ülaltoodud väited ümber muuta, et saaksime olla oma tunnete peremees, kõlaksid need järgmiselt: Solvasin end ise sellega, mida enesele ütlesin sinu suhtumise kohta enesesse. Panin end ise piinlikku olukorda. Saan valida küll, kuidas end tunnen, aga ma otsustasin olla pahane. Olen otsustanud vihane olla, sest tavaliselt õnnestub mul vihasena panna teisi inimesi tegema seda, mida mina tahan. Ajan end ise iiveldama. Kõrgemates kohtades olles sugereerin enesele hirmutunnet. Hakkasin häbenema. Lasen tal oma pea segamini ajada. Tegin end narriks, pidades sinu arvamust enese omast tähtsamaks, arvates, et teistega on samuti.

Meie kultuuris on oma isiksuse orientatsiooni poolest 75% inimestest rohkem väliselt kui seesmiselt orienteeritud. Isiksuse väline orientatsioon tähendab, et asetame vastutuse oma emotsionaalse olukorra eest kellelegi või millelegi väljaspool ennast. Näiteks kui teilt küsitaks, miks te end halvasti tunnete ja te vastaksite, et mu vanemad kohtlevad mind halvasti, ta solvas mind, ma ei meeldi oma sõpradele, mul ei vea või mul lihtsalt ei lähe hästi jne. Isegi siis, kui teilt küsitaks, miks te nii õnnelik olete ja te vastaksite, et mu sõbrad suhtuvad minusse hästi, mul on vedama hakanud, keegi ei käi mulle närvidele või ta oli minuga nõus, kuulute te ikkagi välise orientatsiooniga gruppi, sest asetate vastutuse selle eest, kuidas end tunnete, kellelegi või millelegi väljaspool ennast. Kui seesmiselt orienteeritud inimene on õnnelik, vastab ta: “Ma tegin selleks kõvasti tööd, et õnnelik olla”, “Ma sundisin asju pöörduma enda kasuks”, “Sisendan enesele õigeid mõtteid”, “Kontrollin ennast ise ja just siin ma tahangi olla”.

Armasta ja tunnusta iseennast!

Dyer õpetab iseennast armastama ja tunnustama, sest tunnustuse otsimine väljastpoolt põhineb ühelainsal eeldusel – ära usalda iseennast! Heakskiitu taotlev käitumine on meie kultuuris elustandardiks ja samaväärne tõdemusega, et teiste arvamus on minu omast tähtsam. See kõik saab alguse kodust. Toidupoes küsib kassiir lapselt: “Kas sa kommi tahad?” ja laps vaatab ema poole ning küsib: “Kas ma kommi tahan?” Ja koolist. Selle asemel, et meid seal mõtlema õpetada, õpetati meile, kuidas oma peaga mitte mõelda.

Me oleme oma valikute summa ning iga “ma olen”-hinnangu (...paks, laisk, ebapiisav, häbelik, närviline, vana, noor, selline ja selline ja alati selline olnud), millest me kinni hoiame, peaksime asendama lausega: “Ma olen otsustanud olla.” Dyer palub välja mõelda uued meeldivamad otsused. Iga kasvamist takistav “ma olen” on deemon, mis tuleb välja ajada.

Elu kaks kõige mõttetumat emotsiooni on süütunne selle pärast, mis juba tehtud, ja mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Soov midagi saavutada tuleneb meie kultuuri kolmest kõige hävitavamast sõnast: “Anna oma parim!” See on saavutusneuroosi nurgakivi. Kui kassidel ei õnnestu üht hiirt kätte saada, püüavad nad teise. Nad ei visku vingudes, et üks minema pääses, pikali, nad ei saa ebaõnnestumise pärast närvivapustust. Neilt peaksime õppima!

Tsitaat õnnest – pärineb June Callwoodilt – võtab kokku meie loomuse: “Mitte miski siin ilmas ei vii õnne kaugemale, kui püüd seda leida. Ajaloolane Will Durant kirjeldab, kuidas ta otsis õnne teadmistes ja leidis vaid pettumuse. Siis otsis ta õnne reisidel ja leidis vaid tüdimuse; varanduses leidis ta lahkhelid ja mure. Ta otsis õnne oma kirjutistes ja leidis väsimuse. Ühel päeval nägi ta üht naist ootamas tillukeses autos, magav laps süles. Rongist astus välja mees, tuli naise juurde, suudles teda ja siis väga õrnalt ka last, et teda mitte äratada. Perekond sõitis ära ja Durant jäi paigale, vapustatuna õnne tegelikust olemusest. Ta lasi end lõdvaks ja avastas, et iga normaalne eluavaldus sisaldab endas naudingut.”