TARKUSEPUU: Missugust viiest rollist etendad tööl?
Tommy Hellsten usub, et inimene on suurem kui tema saavutused, ja et tema saavutused oleksid palju suuremad, kui tal oleks võimalik ka oma töös end “nõrgana” tunda, s.t väärtustada oma tundeid ja valu. Jõehobu-nähtuseks nimetatakse olukorda, kus valusaid probleeme ei kohata, vaid nendega kohanetakse. Näiteks juhi alkoholism või töönarkomaania, millele läbi sõrmede vaadatakse, kammitseb tööl kõiki. Mida tõsisem on vanemlikust armastusest ilma jäämine ja mida suuremate jõehobudega oma elutoas lapsena pidime kohanema, seda tõenäolisemalt oleme välja kujundanud oma vale-mina – s.t teatud rolli, mida esitame ka oma töökohas. Kõigis on see varjul mingisuguse valemina. Oluline on see, kui täielikult me temaga samastume.
Raamatu “Jõehobud töökohal” suur väärtus on nende vale-minade ehk toimetulekustrateegiate täpsed kirjeldused, kuidas need on tekkinud ja tööellu üle kandunud. Lugedes saame nende rolli(de)ga samastuda ja kindlasti tunneme ära kellegi ka oma töökohal.
Viiel rollil on igaühel oma nimi, milles kajastub selle peamine strateegia. Valesangar – välise edu ja oma eesmärkide ohver; Taagakandja – liigse vastutuse ohver; Patuoinas – süüdistuste, halvakspanu ohver; Nähtamatu laps – nähtaval olevate, domineerivate, abi vajavate inimeste ohver; Naerutaja – pinnalise suhtlemise, teistele meeldimise ohver.
Patuoina tegudele vaadatakse läbi sõrmede
Valesangar – teeb kangelastegusid. Ta jätab hooletusse enda, abikaasa, perekonna, sõbrad, tervise, ega näe inimesi enda ümber. Ta mõõdab enda väärtust edu järgi ja kardab vigu. Ta on kiirustamissõltlane ja töönarkomaan. Ta peab igal pool olema esimene. Tal on mitmeid “aumärke” – maohaavad, vähk, infarkt, migreen jne. Ta tahab kõike kontrollida ja valitseda. Ta ei vastuta oma tunnete, viha eest.
Vähesed tunnevad temaga lähedust, ta ei lase endale ligi, ta on üksildane. Teda vajatakse, kuid keegi ei saa aru, et ka tema võib midagi vajada. Temast kiirgab heaolu, tal on kõik välise heaolu sümbolid. Oma sisemuses tunneb ta tühjusetunnet ja väärtusetust. Ta kardab kedagi vajada, alanduda, olla sõltuv kellestki, tunnistada oma nõrkust.
Taagakandja – kannab vastutust selle eest, mille eest ta vastutama ei peaks. Tajub vaistlikult teiste tundeid, mõtleb, kuidas teistel parem oleks. Võtab enda peale igasuguseid kohustusi. Ta otsib vaistlikult üles inimesed, kes ei suuda asjade eest vastutada ja vajavad päästjat. Ta on veendunud oma tugevuses ja teiste nõrkuses. Tavaliselt on suur kontrollija.
Taagakandjast naine tunneb tugevat tõmmet alkohoolikutest meeste vastu. Tema isekus on maskeerunud isetuseks. Taagakandja ei suuda kohata ja tunnistada oma viha ja süüd. Ta tunneb, et teised kohtlevad teda halvasti ja ta ei saa sinna midagi parata. Viha väljendub kibestumisena, üleolekutundena, varjatud põlgusena. Ta ei oota tulevikult midagi head, pigem näeb praeguse viletsuse jätkumist. Tema süütunde juured peituvad lapsepõlves, kui vanemad pole vastutanud selle eest, mille eest nad peaksid.
Patuoinast vajatakse peres kandma vanemate patte. Ta ei tunne häbi (selle positiivses ülesandes) ja ei vastuta oma käitumise eest. Ta ei austa kollektiivi norme, jääb üksikuks. Läheduse puudumist korvab ta joovastavate ainetega. Hüljatustunde tõttu on temasse kogunenud palju viha, mis võib avalduda skandaalitsemisena.
Üllatavalt palju inimesi kohaneb patuoina prohmakatega. Vaadatakse läbi sõrmede tema joomisele, salatsetakse, põigeldakse, võetakse vastutust tema tegematajätmiste eest. Kõik kõnnivad nagu miiniväljal ja kohanevad, aitavad.
Naerutaja tunneb end ebavajalikuna
Nähtamatu lapse ülesanne on vabastada vanemad veel ühe lapse eest hoolitsemisest olukorras, kus neil ei ole enam jõuvarusid uue lapse jaoks. Ta tõmbub eemale maailmast, kus tema jaoks ei ole kohta. Ta ehitab endale oma maailma, kus ta on printsess, kus on armastust ja ta on teiste hoolitsuse sihtmärk. On vaikne ja arg, tähelepandamatu. Ta on ääretult hea ja tubli, ei taha tüli teha. Nähtamatu lapse sisemuses on kaos. Tal on puudu armastuse kogemus, ilma milleta ta jääb olemusetuks. Samas igatseb ta väga kuulumise järele.
Nähtamatu lapse arvamust ei küsita, teda ei kutsuta kaasa, keegi ei mäleta, et ta oleks millessegi oma panuse andnud. Teised ei kuule teda, ja kui kuulevadki, siis ei pööra tähelepanu. Teda hakatakse vältima, kuna ei mõisteta tema reaktsioone. Teda kogetakse ka meeldiva ja ohutuna ning kasutatakse tihti ära. Kui keegi pääseb tema lähedale, võivad kohutada tema lõppematud vajadused, mis on täitmata lapsepõlvest. Temas on palju viha ja ta võib ühineda teise inimesega teda vihates.
Naerutaja on krooniline naljaviskaja, kes pole suuteline üheski olukorras tõsiseks jääma. Ta ei ole suutnud valusaid tundeid üksi jäädes lapsena kohata, vaid on need hüljanud. Teda on vajatud peresse pingeid vallandama ja juhtima tähelepanu probleemidelt kõrvale. Ta ühineb teiste inimestega oma rolli kaudu – naerutades. Jääb teistele kaugeks, sest pole emotsionaalselt aus. Enamasti on ta hinnatud kaaslane – võluv, seltskondlik, sotsiaalselt paindlik ja erk. Ta on seltskonna hing, koosviibimiste põhiline meelelahutaja. Ta on rahutu, kärsitu, üliaktiivne, pidevas liikumises, et ei peaks sisemuses peituvat halba meeleolu kohtama.
Inimesena on ta üsna ebaküps oma rolli pealiskaudsuse ja kitsa orienteerituse tõttu. Ta pole oma elukutsele eriti pühendunud, on liiga kärsitu ja kannatamatu. Nii takistab naerutaja roll töös arenemist. Kõige rohkem kardab ta viha, aga ka kurbust. Tema kurbus, kui see vahel välja purskub, võib teda väga ehmatada. Pigem haletseb ennast, kui et on ehedalt kurb. Tunneb ebapiisavust, et teda ei vaja mitte keegi. Peab kogu aeg olema tähelepanu keskpunktis, siis tunneb, et on olemas. Paljudele inimestele ta meeldib, kuid võib ka ära tüüdata. Keegi ei jaksa ühe ja sama nalja peale mitu korda naerda.
Kuidas neist jäikadest lapepõlve rollidest vabaneda? Kas neist on üldse võimalik vabaneda? Keegi on öelnud, et kunagi ei ole liiga hilja elada läbi õnnelik lapsepõlv. Mida see veel võiks tähendada? Ka nendele küsimustele püüab Tommy Hellsten oma raamatus vastata.
