Autor tutvustab eluliste näidete ja haaravate lugude abil suhtlusviise, mis aitavad luua silda inimeste vahel, suurendada vastastikust mõistmist ja aktsepteerimist. Samas õpetatakse ka seda, kuidas kaitsta oma isiklikku ruumi, mismoodi seista vastu manipulatiivsele survele, öelda “ei” ja lahendada konflikte suhteid hoidval viisil.

Meie moodsa tsivilisatsiooni iroonia seisneb paraku selles, et kuigi kõikvõimalike tehniliste imevidinate kaudu suhtlemine käib üsna lihtsalt, on näost näkku suhtlemine inimestele sageli keeruline. Just sellesama õppimiseks on raamatu eri peatükkides, mis hõlmavad suhtlemistõkkeid, kuulamis- ja kehtestamisoskusi ning konflikti juhtimise oskusi, piisavalt tarkusi ja näiteid, millest juhinduda. Teame, et üpris tihti võib suhtluse rikkujaks saada hoopis kritiseerimine, kohtumõistmine, sildistamine või teiste murede vältimine, sest me ei valda teemat.

Vaba isikuruum

Psühhiaater Harry Stack Sullivan on kirjutanud: “Inimeste suurim probleem meie ühiskonnas on üksildus, eraldatus ja eneseväärtustamise keerukus. Kui Freudi kümnenditel oli probleemiks seksuaalne allasurutus ja kolmekümnendatel varjatud vaenulikkus, siis tänapäeva probleemiks on üksildus.”

Paljudel inimestel pole olnud õnne kogeda sooje ja positiivseid suhteid, kuigi oma hinges igatsevad nad seda väga. Kui kunagi on suhetes olnud ebaõnnestumisi, siis kapseldutakse endasse. Mõnikord võib üksindus aga olla hoopis loominguline, rõõmus ja terviklik üksiolemine, kuid üksildus on tihti valus ja tühi omaetteolek.

On neid, kes naudivad oma elus iseolemise eeliseid ja on endaga sõbralikus läbisaamises. Teiste puhul on aga kurb tõdeda, et ei osata oma üksiolemisega hakkama saada või valitakse suhtlemistasandiks teravuste ja salvamiste tee.

Mõistagi on inimestevahelise lõhe peamisi põhjustajaid ikkagi puudulik suhtlemisoskus (mõnel puhul ka kehv lastetuba või geneetika), aga seda on õnneks võimalik parandada.

Autori sõnul elame maailmas, mis on tihedalt täis ebatäiuslikke inimesi. Paratamatult tungivad mõned inimesed kas tahtmatult või meelega meie territooriumile, kui me seda ei kaitse. Kindlasti on kogemusi, et suhtlemise puudumine või hoopis sage kokkupuude viletsa suhtlemisega kahandab enesetunnet nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Samas toetava suhtluspartneri kohalolek tõstab meie olemust ja paneb tundma ehedana.

Kehtestamise eelised

Peaaegu kõik elusolendid kaitsevad oma territooriumi, kasutades selleks kas võitluse või põgenemise taktikat. Inimestel on ka kolmas võimalus – verbaalne kehtestamine. Nii mõnelgi juhul võivad ennast kehtestavad inimesed näida jõulise, agressiivse või isegi arrogantsena, ent nad on nemad ise. Ja mis siin salata – see, kuidas või mil määral nad ennast kehtestavad, määrab suures osas nende eneseväärtuse taseme.

Raamatus on palju õpetlikku ja harivat, mida tasub keerulise suhtlemise juures rakendada. Tülide ja arusaamatuste korral võiks tavalise ägeda sõnavahetuse asemel kasutada hoopis uusi omandatud oskusi ja koostada kehtestava sõnumi, millest on välja jäetud sarkasm, alavääristamine, häbistamine või liialdamine.

Kaitsehoiak võib blokeerida sageli konstruktiivseid otsuseid ja tegusid. Isegi oma parima sõbra seltskonnas tunneb inimene end kaitsevalmiduse tõttu haavatavana, nii et ta valvab üsna hoolega, mida ütleb. Kui enda kaitsmise asemel pigem kaaslast peegeldada, saab kindlasti aimu, mis võiks omavahelist suhet parandada.

Eneseavamine

Selgub, et inimeste isiksuslik areng ja vaimne ning füüsiline tervis on ühenduses sellega, mil määral me suhtleme. Ilma selleta ei saa me tõeliselt inimesteks. Nagu ütleb filosoof Martin Heidegger: “Keel on olemise koda.”

Nii mõnigi seisab teatud olukordades valiku ees: kas lasta kaaslastel näha end sellistena, nagu oleme, või jääda mõistatuslikuks ja püüda näida kellegina, kes me tegelikult ei ole?

Mõned peidavad oma tõelist olemust maski taha, et kaitsta end kriitika või tõrjumise eest. Kui teised inimesed meid tõeliselt ei tunne, siis meid ju ei mõisteta. Eneseavamine toimub siis, kui teiste juuresolekul saab olla ise.

Kuid suhtlemisel ei piisa ainult oskustest. Käitumisteadlased ja -teoreetikud väidavad, et suhtlemisel on kolm võtmeomadust: ehedus, isetu armastus ehk aktsepteerimine ja empaatia. Just neid omadusi evides saab elus hakkama.

Autori sõnadega tuleb igati nõustuda: “On võimatu suhelda tõeliselt kõigi inimestega, keda kohtame. Mõningane valikuline apaatia on psüühiliseks ellujäämiseks vajalik, vastasel juhul saaks meie interpersonaalne vooluring üle koormatud, meie “juhtmed jookseks kokku” ja me oleks mõnda aega interpersonaalselt välja lülitatud, või kulutaks kogu oma inimestevahelise energia ära ja kõik meie suhted säraksid vähem eredalt.”