TARKUSEPUU: Usalda oma intuitsiooni ja õpi ohutult elama


TARKUSEPUU: Usalda oma intuitsiooni ja õpi ohutult elama
Repro

Hirmu tunnistamine, ja vägivallamärkide tajumine päästavad teie elu, ütleb rahvusvaheliselt tunnustatud vägivallaekspert ja raamatu “Kuidas tajuda ohtu” autor Gavin de Becker.

Selles raamatus purustab autor müüdi, et vägivalda pole võimalik ette näha. Ta jagab asjalikku nõu, kuidas panna tähele ka väiksemaid ohumärke – olgu avalikes kohtades, tööl või kodus –, et inimene hakkab muutuma vägivaldseks ja kavatseb teid rünnata. Ta selgitab, mismoodi saab vahet teha tõelise hoiatuse ja tühjade sõnade vahel. Pikaajalisest värvikast tööpraktikast pärit juhtumid lisavad raamatule vürtsi ja kaasahaaravust.

Teie kohtumine sujub ebamugavalt; uus lapsehoidja tekitab teis rahutust; võõras pakub mahajäetud parklas pealetükkivalt abi; miski teid opereerima pidava arsti juures tekitab ärevust; mitte igaühest, aga mõnest tundmatust vastutulijast tühjal tänaval hakkab kõhe... Need on vaid üksikud näited tuhandetest variantidest, kus sisemine alarm lülitab sisse ohutuled.

Kui te just meditsiiniliselt diagnoositud ärevushäire all ei kannata, pole vaja säärases olukorras endalt täpsemalt küsima hakata, miks teie sisemine tajuaparaat punast plingib – süvaanalüüsiga jõuate tegelda ka siis, kui võimalik oht on minimeeritud või möödas.

Oma intuitsiooni kuulamist rõhutab autor igal sammul, sest see on võimsaim kaitsemehhanism, mis meil on, palju võimsam kui igasugune digitaalne ja nutikas tehnoloogia kokku. “Looduse suurim saavutus, inimaju, pole kunagi teovõimsam ja tublim kui siis, kui tema peremees on riskiolukorras. Alateadvus on teekond tähest A täheni Y, ilma peatuseta ühegi muu tähe juures.”

Vägivalla juured on lapsepõlves

Seotud lood:

“Me ei peagi vägivalda tundma õppima, arvavad paljud, sest sellega tegelevad politsei, kriminaalõigus, eksperdid. Kuigi meil kõigil oleks anda omapoolne oluline panus olukorra lahendamiseks, oleme jätnud selle kriitilise küsimuse lahendamise inimestele, kes ütlevad meile, et vägivalda pole võimalik ette näha, et risk on juhuse mäng ja mure meie elu paratamatu pärisosa.”

Tänu oma 40aastasele töökogemusele teab autor täpselt, et mitte ükski neist konventsionaalsetest “elutarkustest” pole õige. Vägivalda saab ette prognoosida, ja vägivalda eitav inimene aimab tegelikult tõde. Aimdus ja selle mittetunnistamine paneb aga inimese muretsema, pidev mure (olgu teadlik või allasurutud) suurendab omakorda stressi ja vähendab adekvaatset tajumisvõimet. “Kuna hirm on meie keskne kogemus, on arusaamine, millal kujutab hirm endast kingitust ja millal on needuseks, pingutusi väärt.”

Nii nagu ikka, on ka vägivalla juured sügavas lapsepõlves. Gavin De Becker ütleb, et raske lapsepõlv ei vabanda midagi, küll aga selgitab paljut. On selge, et igast vägivaldses peres kasvanud lapsest ei saa vägivaldne inimene. Küll aga tõestab praktika, et kõik vägivallatsejad on oma lapsepõlves kogenud vägivalda.

De Becker oli ise alles 10aastane poisike, kuid näinud oma peres korduvalt pealt peksmisi, tulistamisi, sõltuvusainete ületarbimist, kogenud emotsionaalset ja füüsilist vägivalda enda ning õe peal. Nendel pöörastel hetkedel pidi ta hoolt kandma mitte ainult iseenda, vaid ka oma noorema õe ellujäämise eest.

Pideva “treeningu” tulemusena töötas ta lapseeas välja oma süsteemi, kuidas rühmitada vägivalla individuaalseid elemente põhimõttel: mis peab eelnema selleks, et saaks toimuda järgmine lüli vägivalla ahelas. Hiljem sai sellest süsteem, mida praegu kasutatakse USA ülemkohtu kohtunike vastu suunatud ähvarduste väljapeilimiseks. “Minu kummitused said mu õpetajateks,” ütleb de Becker oma eluloo kohta.

Tema firma töötajad tuhlavad päevast päeva salajastes arhiivides või kaitsevad avaliku elu tegelasi, et välja selgitada võimalike vägivallatsejate käitumismustreid ja selekteerida välja, kuivõrd tõsiselt peaks võtma üht või teist ähvarduskirja. De Becker on õppinud tõsiselt võtma oma klientide nalju, mida nood viskavad mõne võimaliku hädaohu üle. “Naljad, eriti võllanaljad, on tavapärane moodus anda edasi oma siirast muret, kartuseta pärastpoole lollina paista ja avalikult oma hirmu näidata.”

Vägivalda võib ette näha

Uurides inimvägivalla pusletükke, näitab autor nende kuju ja värvusi. “Teie oma elupikkuse inimkäitumiskogemuse juures – ja teie enda inimlikkuse juures – näete, et need tükid on teile juba tuttavad. Rohkem kui midagi muud soovin ma anda teile edasi teadmist, et kõiki mõistatusi saab lahendada juba enne kõikide tükkide paikapanemist. Vägivald ei ole midagi, mis lihtsalt juhtus, ette hoiatamata ja reeglina teistele, aga selle mugava müüdi tõttu kannatavad ohvrid ja õilmitsevad kurjategijad.”

Raamatus on (küll Ameerika näitel, ent siiski väga põnevalt) ära toodud täiesti jahmatavad seigad. Näiteks kas te suudate ette kujutada, et kui keskeltläbi igas kuus puruneks vastu kaljusid täislastis hiigelreaktiivlennuk, tappes kõik pardalolijad, poleks tapetud inimeste arv ikka veel võrdne igal aastal oma abikaasa või kallima poolt mõrvatud naiste arvuga? Või tõsiasi, et 1990ndate lõpus hukkus Ameerikas ainuüksi kahe aasta jooksul tulirelva läbi rohkem inimesi kui terves Vietnami sõjas kokku. Või et Jaapanis (120 miljonit elanikku) on noorte meeste arv, kes on surnuks tulistatud, võrdne nende noorte meeste arvuga, kes on surnuks tulistatud üheainsa tegevusrohke nädalavahetusega New York Citys. Jne, jne.

Autor kirjeldab ääretult suure lugupidamisega ohvrite lugusid, mis teeb kogu lugemise väga põnevaks, kaasahaaravaks, ja mis seal salata – ka inimlikuks.

Gavin de Becker (sünd 1954) on võimalike kallaletungijate eest kaitsnud paljusid Hollywoodi kuulsusi, valitsusasutusi ja avaliku elu tegelasi, aidanud luua tugikeskusi perevägivalla ohvriks langenud naistele, esinenud arvukate loengutega ning töötanud vangide abiprogrammides. Tema loodud MOSAIC™ – hindamissüsteemi abil prognoosivad tänapäeval vägivalda kõige keerukamad tehislikud intuitsioonisüsteemid.