See on lugu psühhiaater Johannesest, kes ühel päeval töölt naastes teatab, et ei lähe enam kunagi tagasi. Ta jätab maha oma naise ja lapsed ning kolib metsatallu, kus asutab erapraksise.

Eks selliseid hulle ole varemgi nähtud. Kunstnik Gaugin näiteks, kes põgenes Euroopast Vaiksele ookeanile “metsikute” juurde elama.

Sellist metsikust on ka etendusepaigas, kuhu lavastuse kollektiiv pole pajuvõsa asemele lasknud golfimuru teha (verevarustuse säilimise huvides palutakse publikul sääsetõrjet meeles pidada, vihmasel ajal võivad osutuda kasulikuks kummikud).

Lavastuse idee kõlksub huvitavalt kirjeldet linna-argisusega kokku.

Mitme põlve pelgupaik

Loomeinimesed on ikka ning jälle põgenenud tolle “margariiniproblemaatika” juurest metsikutesse paikadesse, kes kõrtsi, kes saarele, kes metsatallu.

Hugo Lauri projekteeritud taluhoone on mitme põlve loojanatuuridele pelgupaigaks olnud.

Psühhiaater Johannes aga päriselt rahu ei saa ning talle saabuvad külla sõbrad, kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, kelle kohta Vaino Vahing on kirjutanud Urmas Vadile: “Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on äratuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino.”

Tundub, et lavastus saab olema lisaks suveõhtusele teatrimeelisklusele vähem või rohkem ka kultuurilooline lugu. Igal juhul tasub kohalesõitmist.

Sel suvel toimub ka üks teine metsikuvõitu üritus – Baltoscandal. Ilmselt iga põlvkond on kurtnud, et teater (ka kirjandus, kunst) on hakanud hanguma, igavaks ning väikekodanlikuks muutunud. Baltoscandal on igal korral vastupidist näidanud.

Kel pole olnud mahti Ivar Põllu kirjutatud ning lavastatud “Vanemuise biitleid” näha, rõõmustagu. Teatrilooliselt on ehk huvitav lahendus ajastada oma “Hullumaja suvepäevade” etendusel käik “Vanemuise biitlitega”.

See lavastus on kolmas osa Põllu triloogiast “Armastus, teater, hullus ja surm”.

Varasemad lavastused on olnud “EndSpiel” (milles Andres Keil mängis Vaino Vahingut) ning “Ird, K”, milles Nero Urke suurepäraselt Kaarel Irdiks kehastus. “Vanemuise biitlid” räägib kuuekümnendate teatriuuendusest Eestis.

Baltoscandali kavast leiab muidugi muudki. Kui pikalt ei viitsi teatrisaalis istuda, on lahenduseks Hans Rosenströmi (Soome) lavastus “Mikado”. See põhineb Ingmar Bergmani 1972. aasta filmi “Sosinad ja karjed” ühel stseenil, mis publiku silmade all taastatakse.

Siin on muidugi konks – “saali” traditsioonilisel kombel ei ole.

Korraga pääseb etendusele üks inimene ning kogu spektaakel on nelja minutiga läbi. Kiire teatrielamus, mis kvaliteedilt ei jää alla mitmetunnistele oopustele.

Teater koju kätte

Omalaadselt metsik on ka Juha Valkeapää ning Taito Hoffreni (Soome) lavastus “Kümme retke paikadesse, kus midagi ei juhtu”.

Lavastuses söövad kaks tavalist soome meest telgis pannkooke ja võtavad külalisi vastu. Ning jutustavad lugusid. Vaatama tasub minna juba õhustikugi pärast.

Pieter de Buysseri ja Hans Op de Beecki (Belgia) “Raamatupõletamine” (“Book Burning”) on lavastus, mis jutustab lugusid saatusest, ajalootraumadest ja sõprusest.

Need koletislikud lood viivad meid hämaratele aladele. See on kollektsioon lugudest, mis seavad küsimuse alla kaasaegse tsensuurivormi, mida esindab informatsiooni levitamine.

Ei jõua peatuda kõigel, mida Baltoscandalil sel aastal pakkuda on, aga üks näide siiski. Viimaseid esile toodud lavastusi võis näha maikuus Göteborgi teatrifestivalil. Ja nüüd näeb Eestis. Ei pea kaugele sõitma, teater tuleb koju kätte. Ja puudutab.



UUS LAVASTUS

“Hullumaja suvepäevad”

- Autor ja lavastaja Urmas Vadi.

- Osades: Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa.

- Esietendus 8. juunil kell 20 Lääne-Virumaal Karula külas Karmi metsatalus.

- Mängitakse veel 9., 10., 14., 15., 16., 17. juunil ja 4., 5., 6., 7., 8. juulil.