Teie koitanud kasukas on kohal!

Suurima jõuluüllatuse tegin endale kümmekonna aasta eest ise. Ühel pimedal detsembriõhtul töölt tulles leidsin postkastist pakiteate. Mõtlesin nii, et pea huugas, aga kuidagi ei suutnud meenutada, kes ja miks peaks mulle paki saatma. Veebipoed polnud väga levinud ja kataloogist tellis ema.

Ehk on eksitus? Järgmisel päeval helistasin postkontorisse. “Vabandust, kas saate kontrollida, mis pakk see on, mul endal ei tule nagu ette,” palusin.

“Muidugi,” oli postitöötaja nõus. “Kohe vaatan. On küll teile pakk. Siia peale on kirjutatud “Koitanud kasukas”“!

Jahmusin. Koitanud kasukas? Võideldes kujutluspiltidega pakist, mille kohal tiirutavad väikesed koiliblikad, kiirustasin postiasutusse. Seal ootas mind pakike, millele oli tõepoolest kirjutatud, et sisaldab sedasamust kasukat.

Postitöötajate ja sides olema juhtunud külanaiste uudishimulike pilkude all rebisin paki lahti.

Miniatuurse kasuka asemel tulid pakist välja raamatud.

Rahvas oli pisut pettunud, mulle aga meenus, et olin mõne aja eest otsustanud endale ise jõulukingi teha ja ühest poest paki raamatuid tellinud.

Toona ei käinud need asjad nii kiirelt nagu nüüd ning mitme nädala eest tehtud tellimus ei tulnud kohe meelde. Kasukas oli aga Erle Stanley Gardneri krimka “Koitanud kasuka juhtum”, mille pood boonuseks muudele teostele lisas. Miks nad just selle nime pakile kirjutasid, seda ei tea ma tänini, aga ühtki teist nii meeldejäävat pakki pole ma jõuludeks saanud.

Kui tahad tõelist üllatust, valmista see endale ise!