“Aga kui siis kohe alguses 50 inimest tuli, oli selge, et külastajatega muret pole,” rääkis mölder mitu head tundi peale seda, kui veski uksed olid külastajatele lahti löödud.

Tavalise muuseumiga võrreldes on veskil ka suur eelis — kui tuul kõrgemal kohal seisval veskil tiivad käima lööb, siis paistab see kaugele ja tõmbab ligi nagu magnet.

Ja kui siis veel rõõmsameelsed veskimehed vastu astuvad ja meelsasti selgitust annavad, kuidas see vilja jahvatamine siin õigupoolest käib, siis ongi külastajate huvi võidetud.

Leivajahu tegemine on huvitav pisikestele ja tuule jõul tegutsevad seadmed pakuvad huvi suurtele.

Teada sai, kuidas veskitiibadele purjed pannakse ning näha, kuidas konksuga lati abil tiibadele hoog sisse tõmmatakse või siis jälle sõlmilise nööriga hoog maha võetakse.

Vaid eemal end koguv äiksepilv andis veskipoisile põhjust ette vaadata — äiksega veskis nalja pole, tiivad pannakse seisma ning selleks, et piksega õnnetust ei juhtuks on välja ehitatud spetsiaalne maandussüsteem.

Arvatavalt XVIII sajandist pärinev Seidla mõisa tuuleveski on väheseid hollandi-tüüpi tuulikuid, mis säilinud koos sisseseadega ning pärast taastamist avati veski tööks ja uudistamiseks mullu sügisel.

Seidla veskist ja veskitest Eestis üldse saab lähemalt lugeda järgmisest Maakodu numbrist.