TÕNIS MÄGI: Mida on maailmas uut, kiirus...

Tõnis Mägi laulis Andres Valkoneni muusika ja Leelo Tungla kirjutatud tekstiga laulu “Leib jahtub”, kus muu hulgas sõnad “Mida on maailmas uut / kiirus, vaid kiirus, ei muud.../” 1975. aastal ja laulab seda sootuks sügavama tunnetusega vahel ka nüüd.

Nädalavahetusel laulis ta Ultima Thulega Tallinna lauluväljakul, ja ei ole sellega, ennekõike endaga rahul. Täpsem on siiski, et ta ei olnud rahul heliga, helitehnikute tööga, võimendusega. Meie vestluses tuli see jutuks ikka ja taas. Et sõnu kokku hoida, märkisin selle refrääniks...

Kuna oleme Tõnis Mägiga alates 2006. aastast, väiksemate vahedega, ajanud juttu pea iga päev, julgen artistile, legendile, maestrole ses loos “sina” öelda. Ehkki vahel, kui ta laval esineb, on mul tahtmine teda hoopis teietada.

Mis toimub, Tõnis?

Kui see on nüüd avalik jutt meil, siis ma ei taha, et seda võetaks kui vingumist, aga kui ikka heli ei ole paigas, siis on kontsert rikutud mu jaoks... Aga mis toimub ... maailmas on üleujutused seal, kus neid kunagi nii pole olnud, Eestis süüakse enne jaanipäeva valminud maasikaid, kusagil Ameerikas on nõnda kuum, nagu ei ole olnud meile teada oleva ajaloo vältel...

Miks mulle meeldib teha väikesi kontserte? Teen tavaliselt väikese koosseisuga või üksi. Mul on oma helimees, keda usaldan. Kuulen ennast ülihästi ja kuulan enne ka ära, milline akustika on eri kohtades. Väldin oma kontsertidel lärmi, aga seda ei suudeta ikka või enam teha, kui tegu on suure rahvamassiga näiteks Tallinnas Vabaduse platsil või lauluväljakul.

No see on nüüd tehtud ja makstud. Mida sa tahaksid?

Tahaks pühendada end ühele asjale, teha proove korralikult pillimeeste, heli ja valgusega nii, et see toimiks une pealt, et oleks võimalik pillimeestele ja teistele maksta ka proovide eest raha. Praegu on nii, et pillimehed lähevad hommikuti muusikakoolidesse õpetama, õhtul on laeva peal või kusagil. Igal heal pillimehel on mitu bändi, kus ta osaleb.

Kõikjal enamasti püütakse teha nii, et kvaliteedimärk oleks küljes... See peaaegu ei õnnestu, sest ei ole võimalikki hoida enda küljes mingit kollektiivi, ansamblit, triot, kes saaks lihtsalt teha proovi ja proovi, saavutaks tulemuse, mis lausa täiuslik, ja annaks siis kaks kontserti.

Niisuguse elu tagajärg tänapäeval on võib-olla näljasurm. Ainult mingid poolhullud, fanaatilised tüübid, keda on kaduvvähe, saavad nii teha. Aga muidugi vaid siis, kui mõni hea sõber annab oma garaaži proovide tegemiseks... (Tõnis naerab kummalist naeru.)