Rahvas otsib Napoleoni ja Josephine'i uimastavalt lõhnavaid pargiroose

Tuntud roosikasvataja Rein Joost ütleb, et roose hakatakse armastama aastate jooksul.

"Vaatajaid on igal laadal ja müügipäeval, sest roosid on niivõrd kaunid ja pilkupüüdvad," räägib Joost. "Kes tänavu vaatab, ostab tuleval aastal oma esimese roosi. Kolme aasta pärast, kui ta juba oskab seda roosi vaadata, õpib teda nunnutama ja hoidma, nagu kuulsas raamatus "Väike prints", tuleb ta ja ostab kaks-kolm tükki veel."

Tänavused lemmikud on Joosti sõnul kreemikad ja pehmed toonid. Punast roosi ostetakse vähe, sest see on juba olemas. Viimaste aastate trend on puhas valge. See on ilus ka suveõhtu hämaruses, kui heledad õied peenralt vastu kumavad.

Kollaseid roose armastatakse, kuid põhjamaa aiapidajatele valmistavad nad pigem muret. Enamik kollaseid roose pole külmakindlad ning lähevad varem või hiljem välja.

 "Kollase roosi esivanemad on pärit Indiast. See on aretatud bengali roosist ning iidne bengali geen on nii tugevasti edasi kandunud, et mõjutab taime ka tänapäeval," selgitab Joost. "Aastasadu on roosiaretajad püüdnud kollast roosi talvekindlamaks teha, aga see ei õnnestu."

Algajale aednikule soovitab Joost pargiroose. Pikal ja soojal suvel-sügisel võivad pargiroosid õieilu pakkuda nii enne jaanipäeva, augustis kui ka oktoobris.

Kogenematule roosikasvatajale müüks Joost ‘Lac Majeau' istiku. See on ilus, puhas valge, õied üle 6 cm, õitseb korduvalt ja ka marjad on ilusad. Tegu on hea talvesordiga, mille juurt ei pea soojustama.

"Kui tahate, et jõuluajal kaunistaksid lumist aeda punased marjad, siis laske marjad pärast õitsemist ära valmida, aga kui tahate teist õitsemist, siis lõigake närbunud õied kohe ära," õpetab kogenud roosikasvataja.

Ka kinnitab asjatundja vana tõde, et roos armastab päikest.

"Mulda saab parandada - sa­vikale võib liiva ja komposti juurde lisada," annab Joost nõu. "Roosi jaoks tuleb kaevata 50x50cm auk ja istutada nii, et pookekoht jääb mulla sisse. Ka järgmistel aastatel peab pookekoht ikka mulla sees olema, siis arenevad välja uued võrsed ja pungad."

Veel ütleb Rein Joost, et järjest rohkem on hakatud küsima vanu sorte: roosasid ja lillasid Napoleoni-aegseid pargiroose. Neil on suurepärane lõhn, uutel sortidel sellist ei ole.

Elulõng magab Okasroosikese võluund

"Esimesel laadapäeval oli huvi elulõngaistikute vastu eriti suur, kuna ostmas käis palju Soome ja Rootsi turiste," räägib üks Kivistiku elulõngakasvatajate dünastia nooremaid võsusid Nele Jaago, kes elulõngade kasvatamise tarkused omandanud vanaema Aili käe all ja ka ise sellest tegevusest vaimustusse sattunud.

Roogoja talu on ilmselt Eesti kõige tuntum elulõngakeskus. Nende kaunite ronitaimede aretuse ja kasvatusega tegeleb kogu suguvõsa. "Minu vanaemal on kolm last ja kaheksa lapselast. Siin on peaaegu kõik kohal, isegi kaks beebit," sõnab Nele naeratades.

Müüti elulõngadest kui õrnadest taimedest Nele ei usu. Tema nõuanded on lihtsad: elulõngataime peab hoolega kastma ning tuulisemates paikades vajab ta toestust, siis peab ilusti vastu. Kuigi elulõng kasvab ja õitseb paremini varjulistes kohtades, kasvavad nad Roogoja talus ka suure põllu peal. Otsest päikest lill ei taha, eelistab poolvarju-poolpäikest.

"Selleks et elulõng talve edukalt üle elaks, tuleb ta sügisel 15 cm kõrguselt ära lõigata ja labidatäis turvast peale visata," ütleb Nele. Ta lisab, et Lõuna-Eestis paljud ei lõikagi elulõnga talveks ära ning ka siis ei juhtu midagi.

"Välja nad nii kergesti ei lähe, neil on pigem see komme, et nad magavad mulla sees kaks-kolm aastat ega anna endast
elu­märki. Meie magamis­re­kord on 10 aastat. Siis järsku ärkas üles ja hakkas jälle kasvama."

Algajale lillehuvilisele soovitab Nele kas alpi elulõnga või sorti nimega ‘Tangutica'.

‘Tangutica' kohta ütleb ta, et see on täiesti külmakindel ja maha lõigata teda ei tohi. Õied on eri värvi kellukad, nagu ka alpi elulõngal. Alpi elulõngad võivad ronida tohutult kõrgele. Hea on nendega varjata võrkaeda, lasta neil minna üles puu otsa, katta kände või mõnda koledat kohta.

Koduaia viinamarjad pole alati hapud

Kuigi viinamarjad seostuvad Lõuna-Prantsusmaa, Itaalia ja Kreekaga, koguvad nad populaarsust ka Eestis. Lija Kaska Vaabinast on neid kasvatanud juba 20 aastat. Tema sõnul on viinamarjakasvatuse võti Eestis see, et iga sort tuleb istutada õigesse kohta. Osa kasvab paremini õues, osa kasvu­hoones.

Õue sobivad ‘Alfa', ‘Triumph', ‘Zarja Severa', ‘Zilga', ‘Guna'. Need sordid jõuavad meie lühikesel külmal suvel ära valmida.

Viinamarja istik tuleb panna kevadel maja lõuna- või lääneseina äärde. Istutamisel kehtib jälle poole meetri seadus: istik panna poole meetri kaugusele seinast, istutusaugu suurus olgu 50 cm.

Istutusaugu põhja soovitab Lija Kaska panna natuke komposti - mitte liiga rammusat, et istikut ära ei kuivataks. Esimesel aastal ei väetata. Sügisel võib anda pisut fosfor- ja kaaliumväetist, see soodustab kobarate valmimist.

Kogenud kasvataja sõnul ei ohusta viinapuud niivõrd talv, kui just kevadised öökülmad. Seepärast peabki taim kasvama sooja seina ääres. "Seinad salvestavad soojust ja öökülm nii palju ei mõju," kinnitab Kaska.

Seina ääres on hea viinamarja kasvatada veel sellepärast, et tuul ja putukad tolmutavad selle ära looduslikul teel. Mõni sort tahab ka peoga läbi tõmbamist. Kasvuhoonetaimi peab õitsemisajal raputamas käima.

Viinapuud lõigatakse suvel ja sügisel, kevadel seda teha ei tohi, sest siis jookseb ta mahladest tühjaks. Suvel piiratakse vaid kasvu. Sügisene lõikamine tuleb teha võimalikult hilja. Lõigates ei jäeta oksale üle 10 punga, paras on 6-7.

"Mina ütlen ikka ettevaatlikult, et marju saab kolmandal aastal," märgib Lija Kaska selle kohta, millal aednik oma töö vilju nautida saab. "Aga tagasiside on hea ja paljud saavad marju juba teisel aastal pärast istutamist. Viinamari kasvab Eestis küll."

Lillelaat kasvab iga aastaga


- Esimene lillelaat peeti Türil 1978. aastal.

- Tänavu peetakse lillelaata 31. korda.

- Laadal käis müümas üle 750 kaupleja.

- Laata külastas ligi 40 000 ostjat.

- Eriti palju pakuti puidust aiakujunduselemente, mööblit, lehtlaid, saunu ja maju.