Tuld hoitakse lauldes terve öö
“Taevaskoda on Põlva kihelkonna ja kogu selle kandi vägevaim looduslik pühapaik, tule süütamiseks seega kõige väärikam ja väekam,” hindab Võrumaa laulupeo tulesüütamise ja hoidmise korraldaja Tiit Kaasik. “Seal saame Uma Pido kihelkondlikule vaimule lisada juurte ja pärimuse tunnetamise mõnusat jõudu.”
Alustatakse õhtul kella kaheksa paiku päevaveeretamise lauluga, lauldakse ja mängitakse 18 tundi järjest.
Niiviisi läbi öö hoitud lõke viiakse järgmisel päeval hobuvankritega Põlvasse, kus läidetakse Uma Pido tuli.
Setud teavad, kuidas peole tulla
“Igal laulupeol on oma märgilise tähendusega ja püha tuli,” kõneleb Kaasik. “Et selle süütamine liigselt kiirustades ei sünniks, otsustasimegi alustada juba eelmisel õhtul ja natuke omaette. Põlised asjad ei sobi esinemiseks.”
Tulehoidjaid oodatakse Taevaskotta paarsada: peamiselt Võrumaa kihelkondadest pärit regilauljaid, rahvapillimängijaid ning jutuvestjaid. Unistus on, et lauldaks vähemasti viies-kuues murdekeeles.
Tulemislubaduse on andnud setude parimaid karmoškamehi Toomas Valk, Põlvamaa kuulsamaid lõõtsamehi Heino Tartes, Põlva pärimusrühm Käokirjas, Setu ülemsootska Õie Sarv.
“Pidu ei ole ainult korraldajate, vaid meie kõigi teha!” hindab Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan.
“Õpime tasapisi oma pidusid nii pidama nagu Setumaal, kus peole tullakse valmisolekuga ise laule eest ütelda, tantsida, pilli mängida ning teisi pidulisi hea ja paremaga kostitada,” lisab ta.
Taevaskoja tulehoidmise osalised ongi ühtaegu ka pidulised. Pealtvaatajaid ei oodata – looduskaitse nõuded seavad siia piiri.
Et Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal üldse tuld teha ja suurem rahvahulk kokku kutsuda, tuli niikuinii esitada taotlus keskkonnaametile ning teavitada ka RMK loodushoiu osakonda.
“Annipaelte sidumise osas jäimegi keskkonnaametiga eri meelt,” tõdeb Kaasik.
Tema sõnul võimaldaks keelu saanud annipaelte sidumine koos hea soovimisega jätta endast pühasse paika jälje ning Taevaskoda meie kultuurile omaselt säilitada.
Praegu näeme siin täiskraabitud kaljuseinu, mis pole kindlasti meie endi tava,” kõneleb Tiit Kaasik. “Ning teiseks – kuna tegu on loodusliku pühapaigaga – peaksid maausulistele olema tagatud kõik usuliste rituaalide läbiviimise tingimused.”
Annipaelad välja arvatud, kavatsevad tulehoidjad ise Taevaskojas “meie endi tava” järgi käituda: kaasa ei võeta alkoholi, et meeled ja mõtted puhtana hoida, võimaluse korral pestakse ihu enne saunas puhtaks.
Tulehoidjate söögiks tehakse putru ning joogiks koduõlut ja kalja.
Et pidu nakataks teistegi paikade rahvast
Lukka-Jegikjan usub, et Taevaskoja looduse rüpes ning esivanemate jälgedega kaetud maapinnal sünnib midagi sellist, mida ei oska ette arvatagi.
“Looduses ja tule ääres laulmine ning jutustamine on juba ise tänases päevas üsna tavatu,” nendib ta.
Sünnib aga midagi veelgi enamat.
“See on teadaolevalt esimene kord, kui peotuli saab alguse meie rahva iidsest pühapaigast, kui me ühendame vanad ja uued tavad ning teeme seda esivanemaid austades,” hindab Kaasik.
Ta avaldas lootust, et Uma Pido nakatab ka teisi Eesti piirkondi ja lähiaastatel peetakse sarnaseid pidusid ning tulehoidmisi ka mujal.
