Maaleht tegi lehe uuest ilmest juttu praeguse peatoimetaja Kaarel Tarandiga.

Formaat muutub väiksemaks (nagu nt Helsingin Sanomatel või Eesti Ekspressil viimasel ajal), mida see tähendab lehe mahu osas? Läheb lihtsalt väiksemaks ja paksemaks, aga mahutab sama palju?

Olen ikka püüdnud kooskõlas kunstielu enda külluslikkusega ka tagasiside mahtu suurendada. Praegune muutus ei lisa küll uut mahtu, kuid ei varasta ka kelleltki midagi ära. Kui tekib võimalus, eks paneme mahtu jälle juurde, aga selleks peab lehe asutaja ehk Eesti riik ka aru saama, et omaniku ülesanne on investeerida, mitte kuldkalalt imesid oodata. Muidu on riigieit ja riigitaat lõpuks ikka ainult muldonni ja lõhkise küna peremehed, nagu komandant Hannibali lapselapselapse ajal.

Kujunduse tegid Kristjan Mändmaa ja Piia Ruber, nagu eelmisegi uuenduse ligi kümme aastat tagasi. Mis on radikaalsemad muudatused? Või konservatiivne joon ikkagi jätkub, tõsine ja vaoshoitud ilme, mis sõnumit toetab?

Kui mingi asi on põhimõtteliselt õigesti tehtud (2004) ja seega toetab seatud eesmärkide saavutamist, oleks vist küll üpris nürimeelne see lihtsalt minema visata ja revolutsiooni teha. Niisiis võib Sirbi saabuvat kujundust nimetada ehk näiteks versiooniks 2.0, täiendatud või arendatud kujunduseks. Maitse asi, millist kujundit selle kirjeldamiseks kasutada.

Kui kunagi tulevikus peaks radikaalselt muutuma tekstide kirjapanemise viis, siis küllap muutub radikaalselt ka selle esitamine ajalehes. Praegu püüame Sirbi lugejale harjumuspärases kvaliteedis ja mahus tekste lihtsalt veel silma- ja ajusõbralikumalt esitada. Sekka natuke puhast kunsti.

Lugejate šokiks hakkab ilmuma ka värvilisi pilte, kas see on kunstikülgedele tehtav erand või puudutab laiemalt kogu kontseptsiooni, et tulebki värviline Sirp?

Maailm, nagu paljud selle asukad on märganud, ongi värviline, vaevalt see tõsiasi kedagi šokeerida saaks. Sirp on lisaks tagasiside andmise ülesandele ju ka propageerija ning oleks kuritegu kunstniku vastu, kui me tema värvilist algteost paljundaksime ja levitaksime moonutatud, mustvalgel kujul.
Ajalooteadus pole suutnud tänaseni kindlaks teha, et näiteks Altamira kooparahvas, s.t sealne kunstiavalikkus, oleks kuidagi eriti rabatud olnud siis, kui koopa maalermeistrid mitmevärvijoonistustele üle läksid. Ühesõnaga, karta pole midagi.

Su peatoimetamise ajal on lisandunud arhitektuuri- ja teadusküljed, kas mingit säärast sisulist täiendust on veel oodata?

Toimetus teeb, mida suudab, et tagasiside oleks kooskõlas sellega, mis sünnib kunstis. Maailm ega ka vaimuilm ei jagune laitmatult loomeliitude valitsemisaladeks. Sirp püüab katta nii neis valitsemisalades toimuva kui ka nende vahele jääva. Kõigi kättesattuvate ajakirjanduslike vahenditega.

Sirp otsib endale peatoimetajat. On Sul endal kindel soov ja tahtmine ses ametis jätkata?

Kandideerin, sest on raske end ette kujutada väljaspool Eesti vaimuelu keerist ja seda igapäevaselt loovate inimeste suurt ringi. Milline aga peaks olema ideaalne Sirp, sellele vastab Sulle kindlasti "keskmine lugeja", kui sa sellise imelooma kuskilt üles peaksid leidma.