Tülidest tõuseb vahel ka tulu


Tülidest tõuseb vahel ka tulu
Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv.

Eesti Kirjanikkude Liidu loomisele eelnes paarkümmend aastat ühinemis- ja organiseerumis­püüdlusi, alates Noor-Eesti rühmitusest Eesti kirjanike kongresside, Siuru ja Tarapitani.

Ikka oli kõik rappa jooksnud: Siuru oli üks selle ilminguid – nooremad, agaramad, loovamad-löövamad tahtsid omapäi asju ajada. Esteetilisi erimeelsusi ei hoitud vaka all. Ja tollal tuuseldasid arvustustes noorurid just esmalt vanemaid tegijaid (see vist on praeguseks muutunud).

Eks põhjus oli ka selles, et kirjandus muutus, tohutu kiirusega. Nagu keelgi. Eesti kirjandus kappas läbi neid vahemaid, mis viisid rahvusromantikast modernismi, ja tegi seda uljalt.

Seesama dialoog?

Birk Rohelend kirjutas EKLi sünnipäevaks hiljuti väikse näidendi ja kurvastas ajalooga tutvudes: “Tekkis natuke nukker tunne, et eestlasel on selle koostöösooviga nagu on, eks see kipub prioriteetide skaalas viimasel kohal olema. Ja et kõik need aastad on noored olnud vanade silmis rumalad ja elukogenematud ja vanad noorte silmis ajast ja arust, stagneerunud ja klišeesid täis. Ja et ühed on soosingus ja teised on autsaiderid ja et see 90 aastat on Kirjanike Liidus toimunud täpselt üks ja seesama dialoog, ainult kõnelejad on muutunud.”

1922. aastaks oli vastuseis võimuga, poliitikutega kasvanud aga selliseks, et kirjanikud, hambad risti, oma vastuolud maha surusid ja asutasid säärase loomeliidu, mis omakorda mängis olulist rolli Kultuurkapitali väljavõitlemisel ja rajamisel (eks vaim oli tollalgi vardas, ja väntas muidugi härg). Sest nagu nüüdki, ei olnud ka tollases Eestis säärast asja nagu kultuuriturg peaaegu olemas: alla miljoni inimese lihtsalt ei ole piisav, et vabaturu tingimustes üht korralikku kõrgkultuuri ülal pidada. Või haridussüsteemi või arstiabi vms.

Muidugi olid kohe platsis ka kismad, mäletan üht August Gailiti kirja asja eestvedajale Friedebert Tuglasele – ta leidis, et säärase kambaga võiks asutada ehk vaid moraalipolitsei, mitte aga kirjanike liidu. Liidu vääriliselt loovaiks pidas ta vaid end, Tuglast ja Visnapuud.

Suuremad tülid hakkasid ajakirja Looming asutamisel, sest honorarid olid (erinevalt praegustest) soliidsed ja võimaldasid ka väikest äraelamist. Tuglast süüdistati kohe oma kambameeste eelistamises, ning noore riigi ja noore liidu rahutusele kohaselt vahetus EKLi esimees esimesel kümnendil üsna tihti – lohutuseks võib öelda, et ka tollased poliitilised liidud ei pidanud ning valitsusi kukkus pea sama sageli.

Uus laine noorureid kasvas pääle 1930ndateks, ja ega arbujaidki algul tervitatud. Nüüd ise vanemaks saanud kraaklejad olid nende vastu sama tulised kui kunagi vanemate kirjameestega.

Sellele kambale polnud hääd saatust määratud: pärast II maailmasõja aegseid segadusi liitudega leidsid nad end kas ilma pääl hulkureina või Nõukogude Eestis põlatud kirjanikena. Isegi nood, kes alguses juunikommunistidena või muidu idealistlike pahempoolsetena kaasa läksid, võeti 1940ndate lõpus – 1950ndate alguses ette. Rääkimata nt Tuglasest või Alverist või Masingust, kelle avaldamisruum õige õblukeseks või olematuks muutus.

Eesti Nõukogude Kirjanike Liidust sai võimu käepikendus. Lavastati avalikke patukahetsusi, hukkamõistmisi ja väljaviskamisi. Jällegi oli liit ümbritseva ühiskonna nägu, aga see ilme oli palju jõhkram, palju tumedamates toonides.

Võib öelda, et Juhan Smuuli valitsusaeg liidus (1954–1971) oli suhteline rahu ja õitsengu aeg. Smuul oli ju ladna mees, jõi viina ja kimas uhke autoga mööda saart ringi. Tema ajal kerkis kirjanike maja, kuhu mõnigi aktseptaablim tegelane korteri sai, musta laega saalist kujunes aga hää kohtumiste-esinemiste pesa, praeguseni (sügisest kevadeni tasub pea iga kolmapäev läbi astuda).

Ka Smuuli aeg algas kõvema löömaga: Jaan Kross, Ellen Niit ja Ain Kaalep pidid 1950ndail vabavärsivaidluses moodsamat, liikuvamat värssi kaitstes end löögi alla seadma. Aga avasid sellega ka ukse me kuldsele luulepõlvkonnale, Runneli, Traadi, Rummo, Ehini, Kaplinski jt tulekule.

See muutis kirjanike liidu nägu ja olemust: üha enam teati, et loomeliitu kuulub ka mässulise meelelaadiga, vabadust kehastavaid indiviide.

Loe veel

Aga alles 1980ndate keskpaigas hakkas loomeliitude poliitiline tähtsus tõusma. EKL oli osaline vabaduspüüdlustes. 90ndatel ja 00ndatel pole siia kõrvale midagi panna. Kui mõned väiksed esteetilised skandaalid (Kivisildniku–Runneli kohtutüli, mida nt endine esimees Mati Sirkel on pidanud vaimu muutumise üheks teetähiseks; Kenderi ja Märka solvumised, kui neid liitu ei võetud – Kaur Kender postitas veel hiljuti Facebookis: “milleks mulle kirjanike liit, kui ma olen kirjanike eliit?”).

Küsisin häält sõbralt ja endiselt esimehelt Jan Kausilt, kas ta näeb ka tänapäeval vastuseise. Jan vastas: “Mina pole mingeid suuremaid põlvkondadevahelisi pingeid täheldanud (või pole ma siis tahtnud neid näha ega tähtsustada). Eks igas valdkonnas ole mõningaid vanemaid inimesi, kes kalduvad arvama, et nooremad on eksiteel või hukas, ning mõningaid nooremaid inimesi, kes tahavad kõik eelneva uhke kaarega üle parda heita. Ja siis on veel mõni selline, kellele ei meeldi õieti mitte miski. Palju tõsisem küsimus on laiema solidaarsuse vähesus.

Eesti ühiskonda suunavale konkurentsi põhimõttele, mis inimesi ühel või teisel moel eraldab, võiks vastu asetada solidaar­susest ja koostööst lähtuvaid põhimõtteid, kuid konkurents tungib üha enam ka loomingulistesse praktikatesse.

Samas on siiski ka selge, et valgustuslikud ja humanistlikud impulsid pole loojaskonnast kuhugi kadunud – need impulsid ei moodusta lihtsalt sidusat tervikut. Aga peaasi et püsivad need üksikudki kolded. EKL võikski neid koldeid “toita”.”

Mati Sirkel ütleb praeguse EKLi kohta: “EKLi uut vormi ei kutsuks ma ametiühinguks, aga spetsiifiliste eripäradega loomeliiduks, paremini kõlab ehk kutseühing, mis esindab eeskätt kirjanike õigusi. Kunagise staatuse taastekkimiseks oleks tarvis tsensuurisuukorvi ja riiklikku kirjastusmonopoli, aga seda me ju ei taha.”

Mingis mõttes on EKL nagu Suur Tõll või Kalevipoeg – sügavas unes või kättpidi põrguväravas, ootab oma aega, kui teda veel muuks peaks vaja minema kui kirjanike endi väärt esindusorganisatsiooniks.

PILDI ALLKIRI:
Esimene, 1919. aasta kirjanike kongress. Esireas Marie Under, Friedebert Tuglas, Henrik Visnapuu, August Kitzberg, Johannes Semper, Elo Tuglas, Eduard Hubel, Anna Haava; teises reas Artur Adson, Anton Suurkask, August Gailit, Otto Krusten, Aliide Ertel, Aleksander Mülber, August Alle, tundmatu isik, Albert Kivikas, Reinhold Kask, Villem Ernits; tagareas Anton Starkopf, Peet Aren, tundmatu isik, Eduard Soo, Nigol Andresen. Suur jagu neist kuulus ka esimesse EKLi.



KAKS KÜSIMUST

Janika Kronberg
kirjandusmuuseumi direktor ja EKLi Tartu osakonna endine esimees

Liidu ajalugu tundub olevat noorte ja vanade konflikti ajalugu. On see sinu pilgule nii ja millised konfliktid on olnud kõige fataalsema koega?

Vahest on see nii kirjandusajaloo ja kultuurilooga üldse? Eks sellise konflikti tähelepanemine algas enne EKLi asutamist juba vähemalt Noor-Eestist ja Gustav Suitsust. Samuti Tuglasest. Aga kui ma ütlen “juba”, siis tähendab see meie kirjandusloos alles XX sajandi algust. Nõnda vaadates nii nooruke see meie kirjandus ongi, ja kohe on ka konflikt platsis.

Aga alati on olnud aukartustäratavas eas hingelt noori, nagu ka varavanu. Ja konflikt, kui sellest ei tulene isikuvastased inetused ja intriigid või isegi kõige vana heitmine tuleviku laeva pardalt, on loomingus pigem edasiviiv jõud. Kõik suur seisab tormis. Vana, kui ta on midagi väärt või tänapäevases bürokraatias ebameeldiva varjundi omandanud sõnaga öeldes “jätkusuutlik”, jääb sellest hoolimata alles.

Välismaises EKLis näiteks ei läinud lõhe niivõrd kirjanike vahelt, vaid kirjanike ja lugejate põlvkondade vahelt. Uuel kodumaal kasvanud lugejate ootused olid erinevad ja see, nagu ka suhtumine okupeeritud kodumaasse, oli tihti konfliktide allikas.

Kas tänapäevaks on kõik taltunud ja sõbralik?

Heas mõttes ei tahaks nii loota, tahaksin jätkuvalt vaimset elevust kirjanduse ümber, mõnda produktiivset riidu. Aga tänapäeval on igal kirjutajal oma nišš ja oma lugejaskond. Samas kirjaniku mõiste on devalveerunud ja meedia on sõna odavnemisele üldse kõvasti kaasa aidanud.

Sellest on kahju. Iga raamatu avaldanud inimene ei ole veel kaugeltki kirjanik. Juba see sõna peaks olema tunnustus, mis tuleks välja teenida.

Ja Eesti Kirjanike Liit peaks ühendama just selliseid, sõna väärtust hästi tunnetavaid ja selle põhjal ühiskonnas teenitult tunnustatavaid inimesi.