Palju närvikõdi

Valgamaalt Keenist pärit ja Ameerikas elanud Lerchenbaum teenis 33 aastat USA merejõududes. Nii kuulus ta ka sõudmises USA sõjalaevastiku neljapaadimeeskonda ning pidi võistlema Ateena olümpial. Paraku jäid seal sõudevõistlused vägeva tormituule tõttu pidamata.

Kõige sagedamini on tugeva tuule tõttu kannatanud sprinterid ja kaugushüppajad. Palju ilusaid suursaavutusi ja kordaminekuid on seeläbi ametliku kinnituseta jäänud.

Kaugushüppes kuulub 8 meetri joone esmaalistaja au ametlikult küll Jesse Owensile, kuid vähesed teavad Haiti printsiks hüütud Silvio Catorit, kes märtsis 1929 sai esimesena maailmas tulemuseks 8.00, kuid seda taganttuule toel. Jesse Owens suutis 8 meetri joone alistada 1935. a.

Owensi habemega kaugushüpperekordile (8.13) tegi 24. juulil 1960 esimesena tuule alla sakslane Manfred Steinbach, kes maa meistrivõistlustel Berliinis hüppas neljandal katsel 8.14. Taganttuul 3,2 m/s võttis aga suurtulemuselt ametliku kinnituse.

Erinevalt kaugushüppajatest otsivad kettaheitjad suurtulemuse sünniks just vastutuult.

Tugev tuul on sageli nuhtluseks olnud nii suusahüppajatele kui kahevõistlejatele. Ka Eesti kuulsaima kahevõistleja Allar Levandi 1988. a olümpiavõistlus Calgarys rippus seetõttu viimase hetkeni niidi otsas.

Pärast õnnetult lõppenud meeskondlikku kahevõistlust jäi meie tippmehele teine võimalus, individuaalne jõuproov. Kuid siis kerkis takistuseks kõva tuul, mis sundis ala algust kahel päeval edasi lükkama. Õhus oli isegi oht, et kahevõistlus jääb-ki olümpial seekord pidamata. Kuni mängude viimasel päeval 28. veebruaril võttis orgkomitee vastu otsuse, et võistlus viiakse läbi ühepäevasena. Neis tingimustes pidasid vastu hetke tugevaimad – olümpiapronksi võitnud Levandi seda Calgarys kindlasti oli.

16. juulil 1988 püstitas ameeriklanna Florence Griffith-Joyner Indianapolises peetud olümpiakatsevõistlustel 100 meetris uskumatu maailmarekordi – 10,49. Uus tippaeg oli parem kui meeste rekord paljudes spordiriikides (Uus-Meremaa, Norra, Iirimaa, Türgi jt).

Griffith-Joyneri tulemus seati tuule tõttu aga kahtluse alla. Kuigi tuulemõõtja, mis asus 30 meetrit eemal kolmikhüppe paigas, registreeris hetkel lubamatu 4,3 m/s, näitas mõõtur raja ääres tuuletust – 0,0. Kuna tuuleiilid kihutasid mööda staadioni, arvati, et tuulemõõtja ei töötanud. Kuid Omega elektroonikud kinnitasid vastupidist.

Ametlikus raportis IAAFile teatas kompanii, et tuul 2,8 m/s oli puhunud risti rajale (91 kraadi). Griffith-Joyneri rekord jäi püsima.

Saatuslik tuulevaikus

Purjetajad (ja ka jääpuretajad) on seevastu aga alati nautinud tugevat tuult.

Ka meie kahekordsed olümpiamedalistid Toomas ja Tõnu Tõniste seilasid paremini võimsates tormituultes. 1988. a Souli olümpial saavutasid nad oma sõiduvõidud just rajuse ilmaga.

Paljud purjetamise ja jääpurjetamise võistlused on tuulevaikusest tingituna jäänud aga poolikuks. Ka suvel Tallinnas toimunud Finn-klassi MM-võistluste normaalset kulgu segas tuulevaikus. Nii et tuul võib olla korraga nii sportlase sõber kui vaenlane.